Новости клуба

Millised väljakutsed ähvardavad Euroopa Liitu?

21.01.2019

Meediaklubis Impressum toimus kohtumine tuntud politoloogi ja ajakirjaniku, Saksa internetiajakirja World Economy peatoimetaja Aleksandr Sosnovskiga.

Ei kõva pakane, tuisk ega kiilasjää vähendanud publiku hulka: saalis polnud mitte ühtegi vaba kohta, garderoobis ei jätkunud kasukatele ja jopedele nagisid. Kohtumise avas ja külalist esitles ajalehe  Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin.  Seejärel sai sõna Aleksandr Sosnovski.

Ta rääkis kõigepealt lühidalt oma elust: sündis ja kasvas Kiievis, siis elas ja töötas pikka aega Lõuna-Venemaal. Kui peasekretäriks sai Gorbatšov ja algas perestroika, mis muutus vähehaaval „uljaste üheksakümnendate“ kaoseks, sõitis ta koos naise, tütre ja koeraga Saksamaale. Töötas kord siin, kord seal. 2014. aastal asus juhtima saksakeelset internetiajakirja World Economy (Maailma Majandus).

 „Mis minusse puutub, siis ühelt poolt suhtun Euroopa Liitu väga positiivselt,“ ütles ta. „Olen 30 aastat Saksamaal elanud, armastan seda maad. Arvan, et Saksamaa on ühinenud Euroopaga võitnud ja mina ta kodanikuna samuti. Tunnen end Euroopas kui kodus. Teisalt on mul tekkinud küsimusi: kas Euroopa Liit liigub ikka õiges suunas? Neid küsimusi olete endale esitanud ilmselt ka teie. Kui kaugele saab Euroopa minna, kui bürokraatlik pealisehitis on endale allutanud peaaegu kõik suveräänsed juhtimisorganid? Mil määral võib Euroopa laieneda?“

 Külalise sõnul teeb teda murelikuks ja nõutuks Euroopa Liidu lõputu laienemine riikide arvelt, mille kultuur on kauge euroopalikust kultuurist (näiteks Albaania või Gruusia). Euroopa Liit on jõudnud punkti, kus ta pole võimeline oma edasisi samme õigesti prognoosima.

 Eriti teeb Aleksandr Sosnovskit murelikuks migrantide probleem – ja enamik neist püüab kanda kinnitada Saksamaal.

-  Probleem pole migrantide hulgas, vaid nende kvaliteedis. Olen ka ise migrant. Praegu on vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi Saksamaal ligi 4 miljonit, nende seas on venelasi, juute, sakslasi ja kõik nad peavad end hingelt venelasteks. 90% neist on kõrghariduse või kõrge kutsealase kvalifikatsiooniga, välja kujunenud vaadete, sealhulgas religioossete vaadete süsteemiga. Need inimesed on leidnud töö, avanud oma ettevõtted ja riigis täielikult kohanenud.

Teine asi on Aasia ja Aafrika vaeseimatest riikidest pärit migrantidega, keda tänu kantsler Angela Merkeli poliitikale on riiki tulnud vähemalt poolteist miljonit. Neil pole üldse mitte mingisugust haridust (erandiks on süürlased, kuid nad on vähemuses), nad on kauged euroopalikust kultuurist, neil on muu religioon, nende seas on palju väga rangete põhimõtetega moslemeid, keda ei huvita, milliste seaduste järgi elatakse riigis, kuhu nad on saabunud. Saksa eriteenistused avaldasid hiljuti andmed, mille järgi on riigis ligi 6 tuhat võimalikku radikaalset islamisti. Aleksandr Sosnovski peab seda arvu tegelikust väiksemaks, kuid isegi see on muljet avaldav. Need inimesed tulevad kas valedokumentidega või üldse ilma dokumentideta. Neid võetakse vastu tervete perekondadena: Saksa seadusandlus näeb ette, et inimest, kes on tulnud riiki koos perega,ei tohi saata välja sinna, kus teda võidakse tappa või vangi panna, isegi siis, kui see inimene teatab: „Mul on valedokumendid, koos minuga on naine ja lapsed, ja veel kaks naist.“

 Külalise sõnul ei õnnestu Angela Merkelil lahkuda poliitiliselt areenilt kangelasena, kuigi ta suhtub temasse austusega ning peab teda tugevaks ning kainelt mõtlevaks poliitikuks.

 Külaline puudutas ka Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise teemat. Ta arvab, et vaevalt Saksamaa lubab nüüd Londonil jääda, isegi kui britid tahaksid korraldada uue referendumi. Ja kuigi seda Euroopa seadusandlus põhimõtteliselt võimaldab, toob Suurbritannia lahkumisprotsessi venimine Saksamaale kaasa kaotusi. Mis Venemaasse puutub, siis ka tema on huvitatud sellest, et naabriks oleks  tugev ühinenud Euroopa.

 Kohtumise diskussiooniosas küsis Vjatšeslav Ivanov, kas Saksamaad ähvardab praegu oht, et esile võib kerkida  Adolf Hitleri taoline figuur.

Aleksandr Sosnovski vastus põhineb isiklikul kogemusel ja on seetõttu eriti väärtuslik:

- Olen väga palju tegelenud natsismi probleemiga ja võin öelda: sakslased ei lase sel sündida. See õppetund, mille nad said, ei lähe nii pea meelest. Suhtlen sakslastega väga palju, mängin jalgpalli koos tuntud ja autoriteetsete inimestega klubis, kus olen ainuke venelane, pean loenguid Bundeswehri ohvitseridele, kusjuures nende eliidile: kõik need inimesed on kaugel sellest, et pidada natsismi heaks.

Külaline jutustas loo hiljuti Saksamaale taastuma tulnud Ukraina sõjaväelastest. Üks neist tervitas sakslasi lennukitrapilt justkui naljaviluks sõnadega: „Sieg heil!“ Temp võeti videosse ja paljud olid šokeeritud. Kuid Saksamaal on sellised seadused, et sakslased ukrainlasi karistada ei saa.

 Veel üks Aleksandr Sosnovski räägitud lugu on seotud Katrin Himmleriga, sellesama Heinrich Himmleri sugulasega. Täiskasvanuks saanuna otsustas neiu välja selgitada, mida ta sugulane tegelikult endast kujutas, ning hakkas arhiive uurima. Kord kohtas ta raamatukogus noormeest, kes samuti Himmleri elulugu uuris. Noored said sõpradeks, armusid ja otsustasid abielluda. Ja siis tuli välja, et noormees on juut, kelle vanaisa oli hukkunud Saksamaa surmalaagris holokausti ajal. Sellest hoolimata viis ta pruudi Iisraeli, et teda oma sõpradele ja juuditarist vanaemale tutvustada. Nendega kohtudes ei varjanud Katrin oma perekonnanime. Sugulased võtsid ta hästi vastu. Katrin mõistis, et ei vastuta oma sugulase tegude eest. Ja see on normaaalne - pole vaja needa ega vanu haavu lahti kiskuda.

 Küsiti veel, kuidas tagatakse euroliidu finantsstabiilsus (vastus oli lihtne: kuni on olemas raha, eksisteerib alati ebastabiilsuse oht); miks Baltimaad ei taha toetada häid suhteid ei Lääne ega Venemaaga (külaline pakkus välja, et siin mängib rolli psühholoogiline moment, „laste hirmud Freudi järgi“), kuigi isiklikult ei näe ta majanduse seisukohast ühtegi põhjust, miks ei peaks sõbrustama nii Lääne kui Idaga. Ja muidugi ei saadud üle ega ümber migratsiooniprobleemist (keeruliseks teeb asja see, et Saksamaa kantsleril on suur võim, kuid puudub rahva mandaat: kantslerit ei vali rahvas, vaid Bundestag, seetõttu võib öelda, et Angela Merkel võttis otsuse vastu ainuisikuliselt).

 Viimane küsimus tuli Georgi-nimeliselt õpetajalt ja luges selle ette Igor Teterin: „ Hinnake objektiivselt, milles on Euroopa Liidu tugevus ja milles nõrkus?“ Kas teda võib ähvardada lagunemine, nagu juhtus Nõukogude Liiduga? Arvan, et ükski Euroopa Liidu elanik ei tahaks seda.“

 Külalise vastus oli  kaalutletud ja objektiivne: „Võin öelda üht: Euroopa Liidu jõud on selles, et ta avas suurepärased võimalused tööks, õppimiseks, puhkuseks. Selles on ta eelised ning võlu. Kõike seda kaotada oleks kahju. Aga miinus on selles, et Euroopa Liit on vähehaaval muutumas impeeriumiks, mis pole suuteline iseend juhtima, hukutab ennast omaenda reeglitega ega saa hästi aru, kuidas läheb ta rahval. Paljud Euroopa liidrid ja europarlamendi saadikud, kes meid juhivad, pole ise kunagi tootmises töötanud. Seal on liiga palju kaua aega soojal kohal istunud ametnikke!