Print this page

Press meist

Kui euroliit ei saa tugevaks, võib ta laguneda, nagu juhtus Nõukogude Liiduga
Kui euroliit ei saa tugevaks, võib ta laguneda, nagu juhtus Nõukogude Liiduga
Ella AGRANOVSKAJA
30.01.2019

Meie vestluskaaslane on tuntud politoloog ja publitsist, Saksa internetiajakirja World Economy peatoimetaja Aleksandr SOSNOVSKI, kes oli hiljuti Tallinnas ja esines rahvusvahelises meediaklubis Impressum

– Selle kohta, mis toimub praegu meie Euroopa ruumis, on sedavõrd palju erinevaid, tihtilugu vastandlikke arvamusi, et üha raskem on mõista, kus on tõde. Tekib küsimus: kas tõde on üldse olemas?

– Muidugi pole tõde olemas. Tõe on inimene välja mõelnud enda elu lihtsustamiseks. Igaühel on oma tõde ja see, mis toimub praegu meil Euroopas, on paljude poolte tõde. On Euroopa Liidust lahkuvate inglaste tõde, on end ähvardava idanaabri eest kaitsmata tundva  Eesti tõde. Venemaa tõde on see, et ta ei mõista, miks teda kardetakse. Ühesõnaga, puhast tõde pole olemas. Võib ainult määratleda, mida kellegi jaoks tõde tähendab.

–  Kas poliitilise mängu tõde on objektiivne?

– See pole tõde, need on poliitilise mängu reeglid, mida samuti dikteerib ja mõistab iga riik erinevalt. Ja praegu oleme me tingimustes, kus maailm püüab luua uued poliitilise mängu reeglid. Selles protsessis on mitu geostrateegilist keskust, kus neid reegleid kehtestatakse. Ühelt poolt muidugi transantlantiline partnerlus, eelkõige USA ja Suurbritannia. Teiselt poolt „vana“ Euroopa, sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa. Kolmandaks uus „vana jõud“ -  Venemaa koos ümbritsevate riikidega. Ja muidugi Hiina. Need neli jõudu loovad praegu uusi poliitilise mängu reegleid. Kuni need pole  veel loodud, oleme tasakaalustamata seisundis. Tahaks loota, et see ei vii sõjategevuseni.

–  Kas te peate ka seda võimalikuks?

– Pean. Kuna endised reeglid lakkavad kehtimast, on suur tõenäosus, et mõne juhuse tõttu võib toimuda ettekavatsemata akt, mille tagajärjel üks pool otsustab, et talle on kallale tungitud. Vahepeal on otsuse tegemise aeg oluliselt lühenenud. Teenisin sõjaväes reamehena stagnatsiooniajal ja me teadsime, et meil on pool tundi otsuse tegemiseks. Ka ameeriklased teadsid seda. Praegu seda poolt tundi ei ole, on 3-4 minutit, mistõttu on juhusliku sõja - esialgu küll väikse, aga pärast suurema - puhkemise tõenäosus mitu korda suurenenud.

–  Kõlab hirmutavalt.

–See on tegelikkus, millega tuleb arvestada. USA taganeb kesk- ja lühimaarakettide lepingust. Seega  on lahti rullumas uus ohtlik võidurelvastumise spiraal. Kuna USA sellise otsusega pole paljud nõus (eelkõige Saksamaa, kus ma elan), tähendab see, et tulevad tõsised vaidlused selle üle, kuidas kõik tegelikult toimuma hakkab.

– Tasakaalustamatus ei tõota midagi head isegi olmetasandil, aga poliitilisel seda enam.

– Just seetõttu tahaks väga loota, et tasakaalustamatuse ajal on riikide eesotsas inimesed, kes on võimelised tegema kaineid, mitte hetkeemotsioonidel, näiteks Skripali pseudomürgitamisel põhinevaid otsuseid.

– Vahetan nüüd korraks teemat. Kuidas te arvate, kas ta on elus?

– Arvan, et ei, muidu oleks teda juba ammu näidatud. Oletan, et kogu selle loo on ameeriklased laest võtnud. Skripalide lugu on tüüpiline mitte kellelegi vajaliku ülejooksiku lugu, kuid temast tehti peibutuspart, „lõhati“ ja nüüd leiutatakse selle põhjal uusi põhjuseid Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamiseks, oma poliitilise joone karmistamiseks. Nagu mina endale ette kujutan, ei saa olla nii, et inimene mürgitati   eelmise aasta aprillis, seejärel justkui päästeti – ja pole mitte mingit märki selle kohta, kas ta elus on. Isegi ta tütart, kes oleks nagu ellu jäänud, näidati vaid üks kord mingis kummalises filmis ja pärast seda pole temast kippu ega kõppu kuulda olnud.

–  Kas arvate, et Euroopa poliitikud usuvad?

– Võimalik, et ei usu. Kuid nende teod räägivad sellest, et usuvad. Muidugi on olemas veel selline mõiste kui eurosolidaarsus, mis sunnib käituma just nii, kuidas nad käituvad. Kuid teades Saksa poliitikuid, võin oletada, et tõesti usuvad.

–   Kas teie arust võib euroliit laguneda?

– Võib. Pole midagi püsivat siin päikese all. Impeeriumid – aga Euroopa Liit seda kindlasti on -  kalduvad ise end hävitama. Euroliidul on palju võimalusi kaua kesta, kuid mõned vapustused nagu brittide brexit või ütleme Poola uued pretensioonid Saksamaa vastu võivad viia selleni, et euroliidus tekib mitu grupeeringut ja igaüks hakkab tekki enda poole tõmbama. See võib lõppeda euroliidu jagunemisega mitmeks alliansiks või moodustuvad selle raames ühise eemärgiga riikide grupid, kuid seejuures hakkavad need riigid elama oma sisemiste seaduste järgi.

 Räägime pagulaste tulvast. Kas Euroopat ähvardab seetõttu destabiliseerumine?

– Kui Saksamaale tuleb poolteist miljonit inimest (see on ametlik arv, aga mitteametlik on kolm korda suurem), kes on eurooplastele oma religioossetelt veendumustelt, kultuuritraditsioonidelt võõrad, ja oodata on kümne  miljoni, võib-olla ka suurema hulga põgenike saabumist, tähendab see Euroopale väga suuri vapustusi. Mõelge ise: oli oma seaduste ja reeglitega riik, siis üks kantsleri ettevaatamatu sõna – ja piirid avati ning riiki tulvas juhitamatu vool. Nüüd püütakse küll võtta sõrmejälgi, kuid siis ei teinud seda keegi. Angela Merkel  lihtsalt avas piirid: inimesed on hädas, me aitame neid. Saksamaa konstitutsiooni järgi polnud õigust piire avada. Ta tuleks konstitutsiooni rikkumise eest kohtu alla anda. Võimalik, et kunagi nii tehaksegi.

– Ehk lähtus ta türklaste näitest? Nemad elavad ju ammu rahumeelselt sakslaste kõrval?

– Türklased on haritud ja kultuurne rahvas. Kuidas saab võrrelda türklasi pagulastega, kes tulevad Nigeeriast või Sudaanist, kus elatakse veel hõimuseaduse järgi? Selleks, et neid juhtida saksa kultuuri radadele, kulub 30-40 aastat. Selle ajaga võib juhtuda mida iganes. Aga eelkõige on eelseisvad vapustused seotud sellega, et pagulaste hulgas on  palju radikaalsete vaadetega inimesi. Nad kas on juba radikaalsete usukuulutajate mõju all, mida on Saksamaal juba täheldatud, või võivad nende mõju alla sattuda. Annaks jumal, et seda ei juhtuks, kuid ehk on loodud viies kolonn, mis lõhkab Euroopa seestpoolt.

–  Kas see on pöördumatu protsess või saab seda peatada?

– Muidugi saab peatada. Ainult kõigepealt tuleb aru saada, et sündimus suureneb Aafrika kontinendil uskumatu tempoga ja varem või hiljem suundub see mass Euroopasse. Seetõttu on tsiviliseeritud maailmal ainult kaks varianti: kas nõustuda sellega, et Aafrika tuleb nende koju, või aidata Aafrikal ehitada oma kodu ta enda kontinendil ning investeerida sinna raha, mida muide teeb Hiina.

 Kas Euroopa ei taha?

– Euroopa tahab, kuid on sellest otsusest veel kaugel, kuna ei kujuta ette, mis moel saab säilitada, kindlustada, tagada oma huvid. See on tõesti väga keeruline, selleks ongi vaja tugevat Euroopa Liitu.

 


Klubi uudised