Новости клуба

Tõde on see, millesse ma usun…

21.02.2019

Need sõnad lausus klubis Impressum legendaarne vene filmirežissöör, seriaalide „Ликвидация», «Исаев», «Ненастье“ autor Sergei Ursuljak, kellega toimus kohtumine 21. veebruaril 2019.

Tallinna hotelli Euroopa suur konverentsisaal oli inimestest tulvil, lisatoole tuli panna vahekäikudesse ja seina äärde. Ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutajal Igor Teterinil tuli tunnistada, et saal pole lihtsalt täis, vaid puupüsti täis.  Aga ajalehe Komsomolskaja Pravda vaatleja ning klubi Impressum kaasasutaja Galina Sapožnikova iseloomustas külalist kui kõige andekamat, kõige ainulaadsemat, kõige nõutumat režissööri tänapäeva Venemaal, meenutades, et seriaali „Issajev“ filmiti Tallinnas. Ta teatas, et saalis on ka külalise abikaasa Lika Nifontova, keda tervitati palava aplausiga.

Edasi teatas Igor Teterin, et kohtumise reglement on suure hulga küsimuste tõttu veidi muutunud: diskussiooniosa tuleb tavalisest pikem. Ta meenutas ka, et parimate küsimuste autoritele kingitakse raamat «Выходные данные. Десять лет клуба Импрессум“, mis ilmus eelmisel aastal klubi 10. aastapäevaks.

 Pärast seda rääkis külaline väga lühidalt ja tagasihoidlikult endast, peatudes vaid kõige olulisematel elulootähistel: õppis Štšukini-nimelises teatrikoolis, töötas Leningradis koos Arkadi Raikiniga, seejärel Moskva teatris Satirikon koos viimase poja Konstantiniga, lõpetas stsenaristide ja režissööride kõrgemad kursused (V. Motõli juures). Režissöör on pärit lihtsast intelligentsest perest, ta juured on Ukrainas: ema on pedagoog, isa oli sõjamereväelane.

 Klubi Impressum üritustest regulaarne osavõtja majandusteaduste doktor Hanon Barabaner küsis:

- Kuidas te suhtute välismaistele filmidele kvootide seadmise ideesse Venemaal?

- “Põhimõtteliselt tuleb teha kõike, mis aitab Vene filme,“ märkis Sergei Ursuljak. „Mulle tundub, et õigem oleks võtta Ameerika filmidelt osa tulu ära ja anda Vene filmide vajadusteks. Suhtun kartusega tendentsi millelegi kvoote seada, midagi keelata. Nii kui midagi keelatakse, tuleb kohe ka midagi lubada. Ja sellisele kohale leidub kohe tahtjaid, kuna keelatakse tasuta, aga lubatakse raha eest.“

 Ajakirjanik Irina Kalabina esitas korraga kaks küsimust: kuidas suhtub külaline Afganistani sõtta ja mis on tema arust muutunud viimaste aastate jooksul Venemaa sisemaal?

- Aastat 15 tagasi olin Jekaterinburgis, see oli tavaline provintslik tööstuslinn. Aga hiljuti käisin seal otsimas filmimiseks kohta ja mõistsin, et sama edukalt oleksin võinud filmida ka Moskvas – samasugused pilvelõhkujad… Aga vaat Nižni Tagil pole väga muutunud. Ütlen teile rohkemgi: mulle tundub, et linnade välisilme pole üldse peamine, oluline on, kuivõrd on inimesed muutunud. Ja siin, tundub mulle, on suured probleemid, kuna vabaduseaastad, uued võimalused lugeda, vaadata, reisida, rääkida pole meile kõigile nii palju andnud, kui tookord lootsime – et saabub küllus, me saame kõigest aru ja läheme kõik sõbralikult ühes suunas. Ei, mulle tundub, et seda pole toimunud.

 Afganistani sõda tundub mulle viga, nagu iga sõda võõraste huvide eest. See tähendab rikutud saatusega inimesi. Õudne on see, et nende elu, kes seal sõdisid, on samuti veaks kuulutatud. Aga neid ju sunniti tegema seda, mida nad tegid. Meil puuduks nagu kesktee. Seda teemat saab lahata vaid rahulikus õhkkonnas. Aga meil on selline vestlus – ilma karjumise, needmise, kakluse või pussitamiseta - võimalik vaid Kultuuri kanalil.

Järgmisena küsis Tallinna filmiklubi juht, kultuuritegelane Inna Zahharova, miks Ursuljak ei tee filme tänapäevast.

- „Ehk olen juba vana?“ märkis külaline huumoriga, „kuid kindlasti mitte enam noor. Tänapäevast peaksid parem rääkima nooremad inimesed kui meie: nad mõistavad seda aega paremini. Vaat üldkultuurilised teemad on teine asi.“

 Inna Zahharova esitas ka teise küsimuse:

- „Aleksandr Gorbatov seriaalist «Ненастье“  on mind lihtsalt ära võlunud. Naisvaatajad tahavad seda näitlejat näha veel ja veel…“

 Vastus pani kõiki veidi kohmetuma.

- „Mul on kodus kolm näitlejat: naine ja kaks tütart, kuid isegi neile ei luba ma midagi! Mitte ühelegi näitlejale ei saa ma lubada igavest armastust ega tööga hõivatust. Tütred ei solvu suuremeelselt. Aga mõned näitlejad käituvad režissööriga kui piigad, keda on lubatud naiseks võtta, kuid siis lapsega maha jäetud…“

Inna Zahharova kolmanda küsimuse oleks võinud esitada paljud saalis viibijad:

- „Kes välismaistest režissööridest on teid mõjutanud?“

 Ja vastus oli taas paradoksaalne!

- „Mind teie filmiklubisse ei kutsuta kunagi: ma pole ühelegi küsimusele õigesti vastanud! Olen kasvanud Nõukogude Liidus, kõik mu ettekujutused ilust kujunesid sel ajal. Ma armastan väga nii nõukogude filme kui nõukogude teatrit. Võin nimetada Fellinit, Antonionit või öelda, et ma ei  heida magamagi, kui pole vaadanud Trieri … Kuid see poleks tõsi.“

Diskussiooni jätkas  ajalehe Stolitsa ajakirjanik Boriss Tuh:

- Minu jaoks on põhilised tänapäevast rääkivad seriaalid „Оттепель» ja «Ненастье“. Kas teie jaoks pole nende seriaalide pealkirjades mõningast filosoofiat, mängu?

-Mulle meeldib Valeri Todorovski (keda ma väga armastan) filmiga kõrvutamine ning filmide «Оттепель“ ( sula) ja „Ненастье“ (halb ilm) analoogia mõistetena,“ vastas Ursuljak. „Halb ilm on nähtus, mis on sageli inimese enda sees. Kuid mulle tundub, et ka Aleksei Ivanovi romaanis ja minu filmis räägitakse halvast ilmast riigis: kuhu kõik liigub, milles on väljapääs, kus on tõde, millele toetuda ning kuidas pääseda.“

Üks kohtumisel osaleja, kes esitles end pensionär Plehhanovina, küsis:

- „Sõna „tõde“ on meie kohtumise teemas. Kuivõrd peegeldab tõde filmikunst, kus teie olete kui jumal? Ja veel, mis te arvate, kuidas on muutunud tõepärasuse kriteerium?“

- „Võib ju vastata, et igal inimesel on oma tõde. Mulle tundub, et nõukogude filmides oli  tõde rohkem, hoolimata tsensuurist ja paljudest teistest probleemidest. Kuid ehk on see minu nooruse nostalgia…Aga kellegi jaoks on tõde räpis: noored teavad neid sõnu, mida meie kõige oma intelligentsuse juures ei tea. Me ei pea saama räppariteks. Tõestada, et Pasternak on pisut parem kui räpp, pole mõtet. Tõde on see, mida ma usun, ja tänu kunstile panen uskuma ka teid.“

Kuna küsimusi pudenes igast kandist, korraldati lõpuosa kiirete küsimuste-vastuste stiilis: „Kust te ammutate inspiratsiooni“ („Esimene samm hulluse poole on siis, kui ma hakkan inspiratsiooni ammutama! Tuleb ausalt oma tööd teha, küll inspiratsioon ka tuleb“), „Miks valiti filmis „Pikk hüvastijätt“ imelisele kangelannale selline ebasümpaatne partner?“ („Ta ei armunud temasse ilu pärast…Ma ise arvan nii: mida ta küll temas leidis, minagi olen ju parem!“), „Te naine on imeliselt peen ja tundlik näitleja, tema looming äratab suurt huvi!“ („Jah, minus äratab mu naine ka suurt huvi!“)

 Kohtumise lõpus jagati kõige paremate küsimuste autoritele auhindu. Muidugi oli publiku seas palju neid, kes soovisid  külalisega koos mälestuseks pildistada.