Print this page

Uudised

Isiksuse rollist filmis

19.03.2019

19. märtsil 2019 näidati klubis Impressum kahte OLESJA FOKINA filmi ning toimus ka arutelu. Ta on Vene tuntud filmidokumentalist, rahvusvaheliste ja Vene filmifestivalide laureaat ning kirjutanud 25 tööd kirjanikest, poeetidest, ühiskonna- ja kultuuritegelastest.

See oli paljuski ebatavaline kohtumine. Põhimõtteliselt oleks võinud see ka ära jääda. Olesja Fokina sattus Tallinnasse tuleku eel südameprobleemi tõttu haiglasse. Arstid keelasid tal lähima kahe nädala jooksul rangelt ära kõik sõidud peale ühe – koju Moskvasse. Kohtumine oli nurjumas.

 Kuid klubi Impressum asutajad otsustasid siiski publiku ootusi mitte petta, kuna oli võimalik näidata külalise viimast filmi „Геннадий Шпаликов. Жизнь обаятельного человека» («Gennadi Špalikov. Kütkestava inimese elu“). See film pälvis 2018. aastal kaks prestiižset preemiat: Kuldne Kotkas ja Nika  parima mittemängulise filmi nominatsioonis. Nii ka tehti.

Arutelust kutsuti osa võtma Eesti tuntud ajakirjanikud, keda ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi kaasasutaja Igor Teterin nimetas võimsaks kolmikuks: Eteri Kekelidze (tunnustatud filmi- ja teatrikriitik), Boriss Tuh (kirjanik, politoloog, kulturoloog) ja Ella Agranovskaja (ajakirjanik, filmidokumentalist, Andrei Tarkovski Tallinna mälestusfestivali organisaator).

 Kohtumine algas Gennadi Špalikovist rääkiva filmiga. Ka teie saate seda vaadata (venekeelne heli):



 

 Filmi lühitutvustus on selline. Filmistsenarist, kirjanik ja poeet Gennadi Špalikov sündis 1937. aastal. Õppis Suvorovi koolis, tahtis saada kaadrisõjaväelaseks, kuid saatuse siksakid tõid ta Riiklikku Kinematograafia Ülikooli. Ta oli oma aja üks andekamaid stsenariste, peene lüürilise tunnetusega poeet, kes hoolimata suurest edust, rahva seas armastatud filmidest „Ma kõnnin Moskva tänavail“ ja  „Sina ja mina“ tundis end seitsmekümnendatel aastatel täiesti kasutuna,  hakkas jooma, vaevles viletsuses, läks lahku kahest naisest ja lõpuks, kui  keelduti järjekordse stsenaariumi käikulaskmisest, tegi novembris 1974 Peredelkinos enesetapu. Peale filmide  jäi temast maha üpris palju luuletusi – peenekoelisi ja samas lihtsaid, kergelt viisistatavaid, mis on siiani bardide seas väga armastatud.

 Filmile järgnes tuline ja elav arutelu. Kõik algas sellest, kui ajakirjanik ja filmidokumentalist Ella Agranovskaja teatas, et temale film ei meeldinud. Ja tõi välja oma põhjendused – lavastuses on mõningast eklektilisust, suurel hulgal lavastatud kaadreid, mis pole klassikalisele dokumentaalfilmile omased.

  Ella Agranovskaja põhjendustega võis nõustuda või mitte, kuid ta monoloog lisas niigi tulisele arutelule kraade, eriti pärast seda, kui ürituse juht Igor Teterin oli palunud mitte muuta kohtumist filmistuudio kunstinõukoguks, vaid kuulata vaatajate arvamusi.

 Need arvamused osutusid vastandlikeks. Vaatajad väljendusid emotsionaalselt ja isegi ägedalt: „See on heatahtlik, puhas film…“, „Tänu teile oleme avastanud enda jaoks imelise inimese…“, „Millised suurepärased luuletused on Špalikovil ja hea, et need filmis kõlasid!“.

 Nagu ühes tulises diskussioonis ikka, põrkusid ka siin kaks vaatenurka: kriitikute ja ajakirjanike ning reavaatajate omad. Ja see tõestas paremini kui miski muu, et film on tõesti tähelepanuväärne, ei jäta vaatajaid ükskõikseks - nad on valmis selle üle hääle kähedaks vaidlema.

Professionaalidest väljendas vast kõige objektiivsemat seisukohta Riikliku Kinematograafia Ülikooli lõpetanu Tatjana Mühlbayer. Ta ütles nii:

- Filmilinale on toodud Špalikovi päevik, ta kaadritagune hääl, ta tekst, ja tausta valiku eesmärgiks on näidata, kuidas kõik on muutunud, ning  seda on tehtud spetsiaalselt vastandamiseks, et me teeksime sellesama montaaži oma peades.

 Ajakirjanik ja kriitik Eteri Kekelidze avaldas samuti arvamust, et hoolimata tulisusest, oli kohtumine väga kasulik, kuna paljud vaatajad hakkavad internetist otsima Špalikovi kohta lisamaterjale:

- Miski võib filmis olla õnnestunud, miski ebaõnnestunud, kuid igal juhul saime filmi kangelasest palju teada. Hiljuti käis Tallinnas Svetlana Krjutškova ja lõpetas oma esinemise Špalikovi luuleridadega „Людей теряют только раз...» („Inimesi saab kaotada vaid üks kord…“). Need read räägivad ise enda eest. Bella Ahmadulina on öelnud: „Ta oli rõõmus inimene, kuid seesama rõõm on ka ta luuletustes olemas!“

Hinnates diskussiooni kõrvalt, tasub mainida, et Olesja Fokina filmi «Геннадий Шпаликов. Жизнь обаятельного человека» („Gennadi Špalikov. Kütkestava inimese elu“) on hinnanud kõrgelt professionaalid ja see sai 2018. aastal prestiižse Vene filmiauhinna Kuldne Kotkas mitte dokumentaalfilmi, vaid mittemängulise filmi kategoorias.

 Jutt käib sünteetilisest žanrist, mida režissöör on kasutanud. Muidugi ei anna kõik sellisele lähenemisele ühest hinnangut, eriti klassikalist filmidokumentalistikat viljelevad kolleegid. Kuid et selline lähenemine on vaatajatele meelt mööda, näitas Olesja Fokina filmi demonstreerimine klubis Impressum kahtlemata.

 Aga pärast vaheaega näidati eriti kannatlikele vaatajatele veel ühte Olesja Fokina filmi «Lydia D – Henri Matisse´i venelannast sõbra Lydia Delectorskaya saatusest. Pakume teile vaatamiseks ka seda filmi (venekeelne heli):

  Kohtumine oli rekordilise pikkusega – kestis kolm tundi. Inimesed, kes vaatasid ära mõlemad filmid, lahkusid saalist tänutundega ja palusid tänu edasi anda ka Olesja Fokinale ning soovisid talle kiiret paranemist.