Print this page

Uudised

Kirjaniku dialoog lugejatega

18.04.2019

Klubis Impressum toimus kohtumine kuulsa Vene kirjaniku, filmistsenaristi, paljude preemiate laureaadi Aleksei Ivanoviga.

Kohtumise avas ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ning klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin. Ta ütles, et Eesti rahvusraamatukogu saal on parim koht kirjanikuga vestlemiseks.

- „Aleksei Ivanov on praegu üks kuulsamaid Vene kirjanikke, keda iseloomustab väga lai loominguline diapasoon ja kes on pälvinud lugejate armastuse,“ sõnas Igor Teterin. „ Ta lihtsalt pidi  meile külla tulema, kuna siin on käinud tema loomingu järgi suurepäraseid filme vändanud režissöörid nagu Aleksandr Veledinski, Sergei Ursuljak.

Aleksei Ivanov tänas vaatajaid ja ütles:

-„Mul on väga meeldiv, et nii paljud Tallinna inimesed on mu loomingust huvitatud! Öeldakse, et kirjaniku elu jaguneb kaheks osaks: esimene on biograafia, teine on bibliograafia. Mina olen juba teises osas ja mulle ei paku huvi rääkida iseendast, vaid oma raamatutest“.

 Lühidalt rääkis Ivanov siiski ka endast. Sündis 1969. aastal Gorkis ja juba varasest lapsepõlvest peale tahtis saada kirjanikuks. Talle tundus, et pole olemas paremat ja huvitavamat elukutset kui see. Esimese katsetuse tegi ta koolivihikus 6-aastaselt, see oli ulmeromaani „Kolm Robinsoni“ visand. Pärast kooli astus Uurali riikliku ülikooli ajakirjandusteaduskonda. Kuid jättis õpingud pooleli, ja otsustanud, et kirjanik peab olema laia eruditsiooniga, astus sama ülikooli kunstiajaloo teaduskonda. Lõpetas selle ja sai kulturoloogi kutse. See oli 90. aastate keskel, aeg oli keeruline, raamatute kirjastamine varjusurmas. Ivanovi esimene raamat ilmus alles 2003. aastal. 15 aasta jooksul oli ta kirjutanud sahtlisse sellised romaanid kui „ Общага на крови“ «Географ глобус пропил» ja «Сердце Пармы», mis lõpuks tõid talle suure populaarsuse. Praegu on Aleksei Ivanov üks vähestest Vene kirjanikest, kes teenib elatist ainult oma kirjandusliku tööga.

Seejärel palus kirjanik publikul dialoogiga algust teha.

 Ja küsimusi hakkas tulema kui varrukast. Aleksei Ivanov vastas neile selgelt ja põhjalikult. Siin on mõned neist.

-   Kui autobiograafilised on teie teosed?

- „Minult küsitakse seda tihti,“ vastas kirjanik. „ Otsida loomingu allikaid eluloost pole kuigi viljakas. Vahel  võib autor midagi oma eluloost kasutada, vahel mõtleb kõik täielikult välja, vahel kasutab, kuid ebatavalisel moel. Näiteks 90. aastatest rääkiv romaan «Ненастье» on autobiograafiline, kuna ma elasin nendel aastatel, kuid ma ei teeninud Afganistanis, ei kuulunud kuritegelikku jõuku ega röövinud 140 miljonit“.

- “Mida tähendab teile Uural?“ järgnes uus küsimus.

-“See on minu sünnimaa, territoorium, mida ma hästi tunnen, see on polügoon, kus saan mitmesuguseid mõtteid mõlgutada. Kui mul tuleb mõni idee ja seda saab Uurali materjaliga kuidagi siduda, siis seda ma ka teen“.

 Kõlas ka üks naljakas küsimus: „Aga millest te elatusite kuni 2003. aastani?“

- “ Aga millest kõik Vene inimesed elatusid? Palgast, väga väiksest. Töötasin valvurina, ajakirjanikuna ja lühikest aega õpetajana, turismifirmas giidina, turvamehena…Teenisin sandikopikaid, elasin sellest kuidagi ära…Nälga ei surnud, kuid midagi head selles elus ka polnud“.

 Oli veel üks huvitav küsimus:

- “XIX sajandil ja XX sajandi algul  oli vene kirjandus vaata et kõige tuntum ja loetavam maailmas. Miks on see praegu oma positsiooni kaotanud?“

- “Ma ei arva, et XIX sajandil oli vene kirjandus kõige loetavam, pigem olid selleks Flaubert ja Zola. Või Henry James. Kuid vene kirjandusel oli kindlasti väljapaistev koht. Kuni riik kuulus liidrite sekka, oli ka kirjandus kaalukas, nagu selle riigi kultuuri kvintessents. Aga vaat nii kui riik minetas oma globaalse positsiooni, nii minetas selle ka kirjandus“.

   Raamatukoguhoidja Svetlana küsis:

- “Mis vanuses lugejatele teie raamatud huvi pakuvad? Kui vanadele ja millise haridustasemega inimestele te neid kirjutate?“

- “On selline tore tähelepanek, et kirjanik kirjutab alati neid raamtuid, mida ta ise tahaks lugeda, kuid mida pole olemas. Ehk  siis lugeja, kellele sa kirjutad, oled alati sa ise. Ja see mina  võib olla praegune, võib olla ka kahekümne aasta tagune…“

  Ei saanud kõlamata jääda küsimus, mille esitas lugeja Georgi:

- „Meid, Baltikumis elavaid venelasi, püütakse assimileerida. Kooliharidus viiakse üle kohalikele keeltele. Kuidas te arvate, kas vene kirjandusest on abi, et me ei muutuks oma sugulust mitte mäletavateks Ivanideks?“

- „Vastus sisaldub juba küsimuses endas: muidugi on abi!“ vastas Ivanov veendunult. „Kirjandus pole ainult maailmaga, vaid ka omaenda minevikuga suhtlemine, ilma selleta ei saa jääda inimeseks. Hoolimata sellest, et praegu loevad inimesed peaasjalikult Facebookist, kulutavad palju aega muule meediale, jääb kirjandus alatiseks, sest pole välja mõeldud muud viisi, kuidas elu õppetundidest rääkida. Kirjandus ei kao, kuigi selle auditoorium väheneb kindlasti.

 Programmeerija Konstantin Larin küsis, mida külaline arvab tänapäeva Venemaa rahvuslikust ideest. Ja sai üpris ootamatu vastuse:

- „Rahvuslikku ideesse suhtun üpris skeptiliselt. Venemaa on väga mitmekesine maa. Moskva elab 21. sajandis, osa riigist elab ikka veel Nõukogude Liidus. Mõned  Jenissei-äärsed külad XVII sajandis. Venemaa ei ole sisemiselt  ühetaoline, ei sotsiaalselt ega konfessionaalselt, ja arvata, et sellel inimmassil võib olla üks rahvuslik idee tähendab kõiki nivelleerida, kaotada selle maa individuaalsus“.

Kohtumine toimus rahvusraamatukogu konverentsisaalis ja kestis kaks tundi. Esitatud küsimuste ja saadud vastuste poolest oli see klubile Impressum rekordiline. Aleksei Ivanovi loominguline õhtu lõppes autogrammisessiooniga, mille käigus ta kirjutas oma nime mitmekümne tallinlase raamatusse.