Print this page

Press meist

Sergei Ursuljak: kodanikupositsioon peab olema igal inimesel
Sergei Ursuljak: kodanikupositsioon peab olema igal inimesel
Marianna Tarasenko
26.02.2019

Tuntud Vene telerežissöör andis intervjuu Tallinna ajakirjanikele

Re issöör Sergei Ursuljaki arvel on üsna palju filme, mis pole märkamata jäänud. Ta tuli Tallinnasse rahvusvahelise meediaklubi Impressum kutsel, et kohtuda oma loomingu fännidega, ja järgmisel päeval andis pikema intervjuu neljale meediaesindajale Ajakirjanikud lubasid oma küsimustele saadud vastuseid kasutada ka teistel ajakirjanikel. Selle tulemusena sündis niisugune vestlus.

- Mida on vaja teha selleks, et seriaal inimestele peale läheks?

- Eelkõige õigesti valida materjali. Ja veel aitab, kui telekanal usaldab re issööri. Mind näiteks ei piiratud mitte milleski – ei näitlejate valikus ega montaa is. Piiranguid seati vaid rahale, mis on täiesti mõistetav.

- Kuidas te arvate, kas re issööril või kunstnikel üldse peaks olema kodanikupositsioon või tuleb tegelikkust lihtsalt kiretult fikseerida?

- Kodanikupositsioon peaks olema igal inimesel. See ei tähenda, et peate käima miitingutel ja väljendama oma seisukohti, kuid olema see peaks.

- Kui asi nii on, siis ütelge, kas olete valgete või punaste poolt?

- Sel ajal oleksin oma päritolu tõttu ilmselt olnud punaste poolt, aga ma ei ole kindel, kas mul on õigus. Üldiselt olen ma igasuguste revolutsioonide – olgu see 1917. aasta või 1991. aasta - ja revolutsiooniliste muutuste vastane. Need ei too kaasa üleüldist õnne.

- Kas igatsete taga nõukogude aega?

- Ma olen juba sellises vanuses, kus nostalgitsetakse mineviku järele - mil laulud olid paremad, tüdrukud ilusamad ja rohi rohelisem. Tuleb meeles pidada, et minu ajal polnud nõukogude võim enam verejanuline, see tähendab, et ei olnud 30ndad ega 50ndad. Jah, igatsen, aga mitte pioneeride saluuti ega Leonid Bre nevit.

- Kuidas jõudsite filmi «Ненастьe» ekraniseerimiseni?

- Mulle sattus kätte Aleksei Ivanovi romaan. Need ei ole minu kangelased, nad pole mulle lähedased, aga kui ma raamatu sulgesin, naasin ma tihti mõtteis selle juurde. Ja välja mõtlesin: tuleb ümber kirjutada, muuta intonatsiooni ja viia tegevus üle üheksakümnendatesse aastatesse - et oleks selge, kust on tulnud kahe tuhandendad. Üheksakümnendad aastad on juba piisavalt settinud, nendest saab nüüd rääkida. Ja siis selgus, et telekanal Rossija oli juba omandanud ekraniseerimise õigused. Vaat selline kokkusattumus.

- Aga mida teile tähendasid üheksakümnendad? Milline aeg see oli?

- Minu jaoks on sellel ajal mitu nägu. Muuhulgas oli see lootuse ja rõõmu aeg. Aeg, mil inimese ja riigi soovi vektorid kokku langesid. Nii nagu see oli näiteks suure isamaasõja ajal. Me olime kõik koos ja ühe asja eest väljas: siin see õnn ongi, tuleb kannatada - ja kõik on hästi. See oli naiivne ja juba 1993. aastal sai selgeks: midagi läks valesti. Ja 1998. aastaks oli selge, et oleme valel kursil. Oli ka raskusi. Ma olin lõpetanud just re issöörikursused: vana elukutse juurde naasta ei tahtnud, kuid re issööritöö ees tundsin hirmu – äkki ei saa hakkama.

- Arvatakse, et see oli Vene filmikunsti surnud aeg.

- See oli surnud aeg neile, kes surid, kuid nendele, kes ellu jäid, andis see siiski midagi. Oli raske, kuid eksisteerisid mõned asjad, mis hiljem vilja kandsid. Kõike on millekski vaja.

- Kõik on muutunud. Kui lihtne on praegu näitlejal või re issööril hapnik kinni keerata?

- Mida te silmas peate?

- No mitte anda näitlejale rolli või keelata re issööril filmi teha. Panna filmid riiulile tolmu koguma, mitte lasta läbi etendusi…Nagu omal ajal Nõukogude Liidus.

- Kas saate tuua konkreetse näite?

- Kirill Serebrennikov

- Siin tuleb eristada kahte asja – looming ja tema vastu algatatud asi. Kahjuks on meil loodud sellised tingimused, kus pole võimalik seadust rikkumata midagi teha. Küsimus on, milleks sa rikud: asja pärast või et enda taskuid täita. Kõik rikuvad. Olen kindel, et Kirill rikkus asja pärast. Loodan, et kõik lõpeb hästi ja ta tuleb sõpradega karastunult välja. Kuid samal ajal ei piira tema loomingulist vabadust ka praegu miski, tema teoseid lavastatakse - võtke või seesama “Nurejev” Suures Teatris.

- Olete üpris palju filme vändanud. Aga millised on teie eelistused kirjanduses?

- Vene klassika ja nõukogude kirjandus. Need on mu põhilised huvid. Ja need on minu kirjanikud, ma tean neid, tunnetan.

- Kas olete kuri või lahke re issöör?

- Kuri.

- Kas võtteplatsil vannute?

- Mida tähendab - vannun? Teen seda omaette, vaikselt. (Naerab.) See on lihtsam, lühem ja kujundlikum. Ma ei ole metsaline ega tule võttplatsile karjudes, aga on olukordi, kus ma ikkagi karjun, tujutsen . See on konfliktist väljumiseks vajalik – kas parem on siis pärast kuu aega mossitada? Mõnikord pole mul õigus ja siis vabandan. Mul on väga hea professionaalne meeskond, kõik tunnevad ja mõistavad üksteist.

- Kas Sergei Makovetski on teie talisman?

- Ei, miks? Kuid ma pean teda alati silmas ja selliseid näitlejaid on oma kümmekond inimest, kellele ma alati mõtlen. Küsimus on selles, kas mul on rolli, mida ma neile pakkuda saan.

- Kas teil on veel kavas teha filmi meie Viktor Lanbergiga?

- Vitja on väljapaistev näitleja ja ma ei räägi seda seetõttu, et te tema kohta küsisite. Ma suhtun temasse suure õrnusega, selliseid näitlejaid, kelles on ühendatud nii andekus, oskus kui intellekt, on üksikuid. Need sõnad andke kindlasti talle edasi. Mis filmi tegemisse puutub, siis on see jällegi rolli küsimus. Kui on talle sobivat rolli, siis suurima heameelega.

- Kas selliste kohtumiste jaoks kui siin Tallinnas on raske aega leida?

- Mis siin rasket on? Lihtsalt võta kätte ja sõida.

- Kuid olete ju kindlasti hõivatud…

- Pole ma millegagi hõivatud (naerab). Mul on töös paus.