Print this page

Press meist

Eesti ajakirjanikud olid Vene kirjanikust Aleksei Ivanovist vaimustuses.
Eesti ajakirjanikud olid Vene kirjanikust Aleksei Ivanovist vaimustuses.
Svetlana Burtseva
19.04.2019

Kohtumisel meedia esindajatega rääkis ta, mida arvab inimväärtuste ajaloost ja süsteemist, meie aja kangelasest ja peamisest draamast, vene kinost ja kirjaniku rollist selles

Kirjanikukuulsus ei tulnud Aleksei Ivanovile kohe - tema romaanid seisid aastaid sahtlis, enne kui lugeja oli võimeline neid hindama. Loovinimene vajab nii eneseusku kui ka kannatlikkust, kuid kirjanik läheneb sellele küsimusele põhjalikumalt. Tema jaoks on kirjutamine isikliku eksistentsi orgaaniline vorm.

„Ajakirjanik näeb maailma uudiste sarjana, mida ta võib jutustada. Fotograafiks sündinu näeb maailma piltide jadana, mida ta võib üles võtta. Varas näeb maailma võõra taskuna, millesse võib näpud pista. Kirjanik näeb maailma lugudena, mida ta tahaks jutustada“, selgitas Ivanov.

Loominguperioodil, kui lugejalt tagasisidet ei olnud, polnud tal vaja niivõrd kannatlikkust, kuivõrd truudust iseendale, kui miski välja ei tulnud. „Ma vajasin pigem vastupidavust, mitte kannatlikkust,” täpsustas Aleksei Ivanov.

Kirjanikule on omane range suhtumine ajalukku, sest igas tema romaanis elavad ta kangelased kindlal ajalooperioodil ja kangelase isiklikku lugu vaadeldakse tihedas seoses sellega, mis toimub.

„Ma ei ole ajaloolane, vaid kirjanik. Kui kirjutan ajaloolisi teoseid, siis ma ei mõtle välja ühtegi oma kontseptsiooni ega selgitust ajaloolistele protsessidele. Olen alati toetunud ajaloolaste tööle ja sellest vaatenurgast on kõik, mida ma kirjutan, autentne," ütles Aleksei Ivanov.

Vastates Sputnik Eesti küsimusele kirjaniku suhtumisest vene rahvasse ja ta rahvusliku iseloomu mõjust riigi süsteemile, tsiteeris Aleksei Ivanov akadeemik Lihhatšovi:"Ei ole olemas rahvuslikku iseloomu, on varjundid". Kõik maailma rahvad järgivad ligikaudu sama väärtussüsteemi, ainult et igas süsteemis jagunevad väärtused erinevalt, mis toob kaasa erinevad identiteedid.

Venemaa on identiteetide kogum, samas kui Euroopa on riikide kogum. Identiteedid on osa sotsiaalsest struktuurist, nagu kiht või inimeste rühm, mida ühendab ühine ühiskondlik tunnus, ja need on erinevad – regionaalsed, konfessionaalsed, korporatiivsed. Venemaal langevad need kokku etnilistega. Igal kihil on oma põhiväärtus, mille kaudu toimub inimese eneseteostus.

Uuralites sündinuna peab Aleksei Ivanov end Uurali identiteedi kandjaks, kelle põhiväärtuseks on töö.

"Minule on minu töö tähtsam kui miski muu ja vabadus on teisel kohal. Töö pole alati vabadus,” ütles Ivanov. Kirjanik selgitas, miks see nii on: “18. sajandil olid Uuralites kõik töölised pärisorjad, kuid nad võisid end „välja osta”, aga vabadust kasutada Uurali töölised põllumajanduslikul Venemaal ei saanud, sest nad said tehases töötada ainult Uurali tööstuspiirkonnas - mitte midagi muud töölised teha ei osanud”.

"Teine asi on see, et tänapäeva maailmas saan oma töö kui ainulaadse asja vabaduseks konverteerida, sest me elame globaalsel ajastul, mil ainulaadsus on väärtus," lisas kirjanik.

"Euroopas on peamine väärtus vabadus. Aasias ei ole vabadus üldse väärtus. Venemaal on vabadus väärtus, kuid mitte esimene, vaid teine või kolmas. Esimene väärtus on identiteet. Inimeste elukorraldus sõltub sellest, milline väärtus on nendel esikohal," selgitas Ivanov.

Kui Euroopa inimene valib vabaduse, siis „Venemaal eelistab inimene enamasti identiteeti” ja siit tuleneb ka tänapäeva hinnang 1990. aastatele: „seal oli tõesti vabadus, mida Venemaa ei saanud õigesti kasutada”. Selle tulemusena ei toonud 1990. aastate vabadus inimestele ei rõõmu, heaolu ega õiguskorda – mitte midagi, ja sellest keelduti, nagu oleks see olnud kõigi ebaõnnestumiste peamiseks põhjuseks.

On vaja mõista, et Euroopas loodi vabadusel põhinev väärtuste süsteem pika aja jooksul ning selle progressiivse süsteemi rakendamist tuleb kohandada konkreetsete oludega. Ideaalne näide on Hiina. Hiina traditsioonid, Hiina perekonna sotsiaalne institutsioon õnnestus integreerida liberaalsesse väärtuste süsteemi, kus kohalikud iseärasused on kombineeritud universaalsetega.

Räägiti ka nii hiljutise kui ka meie aja kangelasest.

Aleksei Ivanovi jaoks on „meie aja kangelane” alati aktuaalne olnud, kuid selle tuvastamisel on nüansse. „Meie aja kangelane on selline inimene, kelle sisemine draama langeb kokku ajastu sisemise draama ja selle põhiküsimusega,“ selgitas kirjanik.

Seetõttu, "pole praegusele kirjandusele meie aja kangelase loomine jõukohane," täpsemini, lugeja ei tunne teda ära. Samal ajal võib 1990. aastate kangelase juba ära tunda.

1990. aastate peamine draama on võimatus aru saada, kuidas elada, kui maailm ümberringi kokku variseb. Ja Ivanovi kangelane Viktor Slu kin (romaan "Geograaf jõi gloobuse maha") on juba äratuntav: ta püüab elu harmoniseerida, leida mingit tuge lagunevas maailmas ja see on tema peamine draama, mis langeb kokku aja draamaga.

Kirjaniku sõnul on meie aja peamine draama selles, et inimesele märkamatult "kantakse veebis kehtivad seadused üle ellu". Sotsiaalvõrgustikud, inimkonna viimane leiutis, hävitavad autoriteedi institutsiooni, sest võimaldavad inimestel mitte vastutada oma sõnade eest ja loovad eeldusi anonüümsuse levikuks. Aga autoriteedi institutsioonile on rajatud kogu tänapäeva kultuur. Autoriteet on viis, kuidas inimühiskonnas hierarhiat üles ehitada. Kui on olemas üks hierarhia, tekib totalitarism, kui on palju selliseid hierarhiaid ja saab valida selle, mis on mugav, siis on see demokraatia. Kui hierarhiat pole, on tegemist kaosega, ”selgitas kirjanik.

Praeguse aja peamine suundumus on Aleksei Ivanovi sõnul reeglite tasandamine: "kõik olgu nii, nagu mina tahan, minu ego on tähtsam kui ükskõik millised reeglid, teiste arvamused ja isegi terve mõistus." Ja sotsiaalvõrgustikud kujundavad egotsentrismi, muutes inimese psühholoogiat - ei tehta enam vahet tegelikul ja virtuaalsel elul.