Print this page

Press meist

Animaator SERGEI MERINOV :„Olen kindel, et mängufilm on animatsiooni erijuhtum“
Animaator SERGEI MERINOV :„Olen kindel, et mängufilm on animatsiooni erijuhtum“
Jekaterina KARELINA
06.02.2020

Tallinnas meediaklubis Impressum toimus kohtumine kuulsa Vene filmirežissööri, animaatori, Kuldse Kotka filmiauhinna laureaadi Sergei Merinoviga. Vestluses Linnalehega kergitas kunstnik pisut animatsiooni salapäraselt maailmalt katet ja selgitas, miks ta on oma tööle nii pühendunud.

-  Sergei, kuivõrd tuttav olete Eesti animatsiooniga?

- Väga tuttav! Priit Pärn, Mati Kütt, Rein Raamat ... Näiteks Priit Pärn on inimene, kes on minu kultuurikoodis ainuüksi seetõttu, et tal oli suur mõju minu õpetajatele Igor Kovaljovile ja Aleksander Tatarskile. Kovaljovi filmides on Pärna mõju väga tugev.  Eesti animatsioon on palju andnud Vene animatsioonile, sh minule.

Priit Pärn on bioloog. Ta loobus teadusest, hakkas tegelema karikatuuriga ja alles pärast seda animatsiooniga. Kas teie olete algusest peale tahtnud just animafilme teha?

- Selle juurde jõudsin 25-aastaselt. Enne seda õppisin kaks aastat ehitusinstituudis, kuid sain aru, et see pole minu jaoks. Jätsin sinnapaika. Võeti kohe sõjaväkke, kus hakkasin kõigest väest joonistama ja veendusin, et tahan ja võin sellega tegeleda. Astusin kunstikooli kunstnik-kujundaja  erialale ja hiljem sattusin animatsioonistuudiosse Pilot. Nii algas 90. aastal minu elu animaatorina.

- Kas te mõistsite, et sellele alale jäävad ainuüksi fanaatikud? See pole ju mängufilm. Kas polnud kartust, et teid ei võeta tõsiselt? Kas seda mõtet ei püütud maha laita?

-   Jah, Norstein nimetas kord animatsiooni kibestunult mängufilmi bolonkaks. Ma ei ole sellega kindlasti nõus, vastupidi, olen kindel, et just mängufilm on lihtsalt animatsiooni erijuhtum. Me tegeleme ajaloo ja teose loomise täistsükliga. Protsessi alguses pole meil MITTE MIDAGI, loome kõike nullist oma kätega. Mitte ainult kangelasi, vaid kogu maailma nende ümber. Mängufilmis kasutatakse elu, saab tulla soovitud kohta, ringi vaadata, kaamera paika panna ja filmida reaalses ruumis.

 Eesti animatsioon on alati olnud autorianimatsioon. Mis sest, et mitte nii laiades ringkondades nõutud, kuid see-eest kvaliteedilt väga professionaalne.

- Animatsioon on arenenud 2D ja 3D ehk  joonis- ja nukufilmide suunas. Osa inimesi arvab, et nukufilmid on igavamad, liikumises piiratumad, mitte nii silmapaistvad. Aga mõningad inimesed hindavad neid rohkem omapära tõttu. Kelle poolt te selles vaidluses olete?

-  See on meie lapsepõlve stereotüüp. Joonisfilme näidati rohkem, see oli eesrindliku stuudio Sojuzmultfilm toodang, seetõttu neid armastati rohkem. Plastiliin- ja nukufilmid olid odavamad, lihtsamad ja vähem täiuslikud piirkondlike stuudiote filmid. Nukke oli siis palju lihtsam filmida. Lapsed ei oska sageli tehnilist, kunstilist keerukust hinnata, kuid sellistes nukkudes oli midagi valesti ja nad tajusid seda. Näiteks peale pandud plastiliinist suud - suu peab ju olema auk! See häiris alateadlikult ega olnud veenev. Võib küsida - kuidas on lood armastatud Tšeburaškaga?  Valmistan endiselt inimestele pettumust, paljastades neile saladuse: Tšeburaška on ka nukk! Ja tulebki välja, et tinglikult “head” või “halvad” võivad olla nii joonistused kui ka nukud. Olen 12 aastat töötanud  stuudios Pilot animaatori ja joonistajana. Õpetan siiani joonistatud animatsiooni.

- Kas võib öelda, et plastiliin on Vene animatsiooni ainulaadne nähtus. Läänes pole see ju eriti populaarne.

- See on väga töömahukas tehnika. Produtsendid arvavad, et see ei meeldi kõigile, mistõttu pole äri seisukohast küllalt atraktiivne. Meie meeskond toodab neid piisavalt, et see nišš Venemaal täita.

- Praegu on YouTube´is väga populaarne minimalistlik „laisk“ animatsioon. Kuidas te arvate, kas see kaalub tulevikus üle professionaalse animaatoritöö?

- Ma nimetan seda piltidega raadio-show´ks. Joonistamist on seal vähe, arvan, et see on vaid ajutine trend, lõivu maksmine kiirmoele. Kui vaatajale see peale läheb, las eksisteerib. See on vaataja tajumise küsimus. Näiteks on Eesti animatsioon alati olnud autorianimatsioon, mitte küll nii laiades ringkondades nõutud, kuid kvaliteedilt väga professionaalne.

- Millised väljavaated on teie meelest animatsioonil tervikuna?

-  Nüüd vaatame mängufilme ja need meenutavad üha enam animafilme. Näiteks viimane „The Mandalorian “” „Tähesõdade“ sarjast, kas see on mängufilm või animatsioon? Raske öelda. Minu arvates on väljavaated suured. Areng käib kõigis suundades – animatsiooni tungimine mängufilmi, animatsioonisarjade uus tase. Mis kõige tähtsam - meie tööpõld areneb ja laieneb.

 

LINNALEHT


Klubi uudised