Print this page

Press meist

Grigori Služitel: kultuur on peegel, milles inimene võib ennast näha
Grigori Služitel: kultuur on peegel, milles inimene võib ennast näha
Aleksandr Lukjanov
14.12.2019

Meediaklubi detsembrikuu külaline oli Moskva näitleja ja kirjanik Grigori Služitel. Tema romaan „Saveli päevad“, mis ilmus 2018. aastal, kujunes Venemaa raamatuturul sensatsiooniks.

Grigori Služiteli romaan “Saveli päevad” jõudis kohe Venemaa Suure Raamatu kirjandusauhinna finaali, seda hakati tõlkima ja avaldama teistes riikides, sealhulgas Eestis. Mis pani teda kui kunstnikku sulge haarama ja kuidas on Venemaa viimastel aastatel muutunud, rääkis Služitel Sputnik Eestile.

- Sõna "služitel" (pühendunu) viitab teatud missioonile, mida kutsutakse täitma inimest, keda sellise sõnaga nimetatakse. Kas teie perekonnanimi on teie elus midagi määranud?

- Püüan sellistele asjadele mitte mõelda. Ehkki tunnistan, et võivad olla mingid riimid, kokkusattumused, mis elu mõjutavad.

- Kas olete pärit humanitaarlaste perest?

- Pigem jah. Ema õppis Maurice Thorezi nimelises võõrkeelte instituudis, oskas prantsuse keelt. Üldiselt on meie perekonna naisliinis prantsuse keele oskajad. Meestel, sealhulgas minul, domineerib inglise keel. Lapsest peale on mind ümbritsenud kirjandus, hakkasin varakult lugema.

- Tõenäoliselt mängis see kõik rolli, kui otsustasite näitlejaks hakata

- Hoolimata sellest, et astusin 18-aastaselt riikliku teatrikunsti instituudi näitlejaosakonda, tahtsin proovida ennast lavastajana. Mul oli plaanis aasta-kahe pärast üle minna lavastajaosakonda. Või õigemini nii: mina arvasin, et nad paluvad mul sinna üle tulla. Kuid kõik osutus keerukamaks, keegi ei palunud.

Tõepoolest, lavastaja elukutse eeldab teatud küpsust. See on ränkraske elukutse, mis nõuab paljude asjade ühendamist endas. See tähendab, et vähe on võimeist või iseloomuomadustest. Sageli peab lavastaja üles näitama teatavat akumuleerivat alget: ühendama inimesi, kes teevad temaga koos tööd viisil, mida nad ei saaks teistega teha. Nüüd prooviksin end lavastajatöös, kuid minu elus algas uus etapp, mis on seotud raamatu "Saveli päevad" ilmumisega.

- Romaani „Saveli päevad“ juured on teie lapsepõlves, armastuses raamatute ja lugemise vastu.

- Arvatavasti. Mulle tundus, et kui tahad kirjandusega tegeleda, siis omandad igal juhul selle elukutse ühel või teisel viisil. Parimad õpetajad on siin su lemmikraamatud. "Saveli päevad" ei olnud kogutud energia spontaanne vabanemine, kirjutasin raamatut järk-järgult, leht lehe kaupa. Alguses olid mingid katked, tekkis soov need üles kirjutada. Siis sündis idee panna kirja kõik, millest ma kassi nimel rääkida tahan.

- Kas „Saveli päevadele“ on oodata jätku?

- Ei, kõik, mida öelda tahtsin, sai romaanis öeldud. Minu raamatu peategelane pole üldse kass. Ta on ainult jutuvestja, vahendaja minu ja lugeja vahel. Eksistentsiaalne giid. Minu romaan on sel juhul Moskva eksistentsiaalne teejuht.

- Kas uues raamatus olete julgem? Debüüt on ju seljataga.

- “Julgem” on see, kui kardad midagi ja pead ennast ületama. Kuid ma ei tunne, et kardan midagi. Teine asi on see, et igasugune looming eeldab eksperimenteerimist, sest mõnikord ei tea, milleni välja jõuad. Ja ma tahan seda teha. Seejuures rääkida oma hääle ja intonatsioonidega.

- Kes kirjanik on, kas introvert?

- Rääkides minust, siis loomult pigem jah, "kaen maailma laua alt". Mul on oma nurk, tunnen end seal hästi. Kuid samal ajal märkan tihti, et olen enam kui avatud inimene: ma ei sulgu endasse, loon kontakte, olen inimestest huvitatud. Võib öelda, et seest olen introvert ja väljastpoolt ekstravert. Näitlejatest on vale ettekujutus, justkui oleksid nad kõik puha bravuursed isiksused, elunautijad. Kuid ma tean suurepäraseid introvertseid näitlejaid. Nii et kõik sõltub inimesest.

- Kas huvitute veel millestki peale teatri ja kirjanduse?

-Jah, ma käin, vaatan, kuulan, olen aktiivne kultuuritarbija. Hiljuti käisin Moskva uues Zarjadje kontserdisaalis. Kuulasin Rahmaninovi teist klaverikontserti, soleeris Rudin. Saal oli täis! Vapustav kontserdipaik! Mul on keeruline võrrelda sellega, mis oli 30 aastat tagasi, kuid Moskvas näen alati täissaale. Vene ühiskonna arengutase on muidugi tõusnud. Vene linnad on saanud enesepiisavaks. Need, kes erinevatel põhjustel sealt lahkusid, on täna valmis naasma. Ma mäletan, milline oli 90ndate lõpus Moskva instituutidesse pürgijate eesmärk - kool lõpetada ja jääda pealinna. Nüüd saavad nad end oma linnades teostada, mis on muidugi sellise hiiglasuure riigi puhul nagu Venemaa hea märk. Olen kindel, et kõikidel inimestel, ükskõik, kus nad ka ei elaks, on üks soov, üks eesmärk - rahu ja õitseng.

 

Sputnik