Print this page

Press meist

1980. aasta olümpiaregatt oli Tallinna tähetund
1980. aasta olümpiaregatt oli Tallinna tähetund
Allan HANTSOM
01.08.2020

30. juuli vihmasel õhtul toimus Tallinna hotelli Euroopa konverentsisaalis Eesti kuulsa filmidokumentalisti Oleg Bessedini filmi "Olümpia 80: nelikümmend aastat hiljem" esilinastus, mille korraldas rahvusvaheline meediaklubi Impressum.

Koroonaviiruse puhangust tingitud piirangute tõttu lubati filmi esilinastusele vaid 130 inimest, kuid neile, kellel ei õnnestunud kutsutud inimeste ihaldatud nimekirja pääseda, korraldati otseülekanne Impressumi YouTube'i kanali kaudu.

Oma avakõnes enne filmi demonstreerimist hoiatas Komsomolskaja Pravda rahvusvaheline vaatleja ja meediaklubi Impressum asutaja Galina Sapožnikova, kes oli saabunud spetsiaalselt Moskvast sellise sündmuse puhul ja istunud kangelaslikult ära kahenädalase karantiini, et dokumentaalfilmi mõned kaadrid kutsuvad sentimentaalsematel vaatajatel kindlasti esile pisarad.

Filmi looja Oleg Bessedini sõnul ei sisaldanud film dokumentaalse formaadi tõttu paljusid tema filmitud huvitavaid kaadreid - ainuüksi intervjuudest Tallinna regatil osalenutega oleks piisanud eraldi filmiks. Muide, ettepanekuid vändata selline film on juba tehtud, nii et tõenäoliselt ootab meid varsti teine ​​seeria.

Oleg tunnistas, et kõige keerulisem oli filmi panna see, mis on oluline kõigile, sest “igaühele meist on oluline see, mis on oluline igaühele meist”.

Filmi sõnadega ümber jutustada on tänamatu tegevus. Parem on seda üks kord näha kui sellest sada korda lugeda. Ütlen ainult ühte - filmi peamine ja ainus puudus oli selle lühidus - kõigest pool tundi, mis oli isiklikult minule kui üks hingetõmme.

Dokumentaalformaadile eraldatud aja jooksul ei õnnestunud režissööril mitte ainult Tallinna olümpiaregati ajaloo vähetuntud faktidest rääkida, vaid edasi anda ka selle rõõmu- ja peoõhkkonda. Tõnis Mägi laul David Tuhmanovi muusikale ja Robert Roždestvenski sõnadele, mis kõlas refräänina kogu filmi vältel, oleks vaatajad nagu ajamasinaga lühikeseks ajaks sellesse õnnelikku aega tagasi viinud.

Filmi esilinastusele tulnud jääpurjetaja Vaiko Vooremaa, kes süütas 1980. aastal Tallinnas olümpiatule, tunnistas kahetsusega, et „midagi sellist ei juhtu Eestis enam kunagi”.

Oma mälestusi Tallinna regatist jagas ka peakokk Ludmila, kes oli samuti tulnud filmi esilinastusele. Oma töö eest olümpialaste füüsilise jõu toetamise keerulisel missioonil sai ta Aumärgi ordeni.

Kahekordne olümpiavõitja ja poliitik Jüri Tamm rääkis, et Tallinna olümpiaregati ajal valmistus ta esinemiseks Moskvas, kuid juba pärast olümpia lõppu sai ta oma kodus suure tunnustuse osaliseks.

Pärnu Dünamo klubi õpilasena sai temast tol ajal ainus Dünamo olümpialane, ja kui talt küsiti, mida ta sooviks, palus ta vanematele telefoni sisse panna, et ta saaks neile helistada võistlustelt, mis toimusid üle kogu maailma.

Telefon pandi sisse juba järgmisel päeval. Tõsi küll, Jüri Tamme ema pidi pikka aega vastama nende kõnedele, kes kohalikku jalatsipoodi helistasid.

“Tänu olümpiale sain aru, et koduseinad mitte ainult ei aita, vaid ka kohustavad paljuks” tunnistas Tamm. Ta sai olümpiapronksi eest Töövapruse medali ja poolteist tuhat rubla.

Publiku ees esinesid ka teised filmis "Olümpia 80: nelikümmend aastat hiljem" osalejad - Viktor Vesterinen, kes töötas tol ajal TASS-i fotokorrespondendina, Nelli Privalova, kes koostas sündmuskohal "kuumi" tekste, ja saatejuht Oksana Jaakson.

Kui Oleg Bessedin ütles, et filmi kaadri taha jäid Tallinna olümpiaregati varjuküljed - prostituudid ja ärikad, kujutasin ette järgmist stseeni: eakas "armastuse preestrinna" tõuseb saalist ja läheb publiku ette ning hakkab hambutult susistades põlevate silmadega rääkima, kuidas ta 1980. aastal tugevaid välismaa sportlasi teenindas. Hallipäine "ööliblikas" muidugi välja ei lennanud, aga see oleks olnud naljakas.)

Nõukogude miilitsakapteni vormis oli tulnud esilinastusele ka tuntud Eesti kollektsionäär Valeri Bartenjev, tänu kellele toimus Tallinnas Vene saatkonnas Tallinna olümpiaregatile pühendatud näitus. Tema sõnul piisas näitusekülastajatele, kes on harjunud muuseumi range reegliga “ kätega ei tohi midagi puudutada”, lihtsalt vaikselt sosistada “aga siin võib”, et tekitada tõeliselt lapselik rõõm.

Väga meeldiv oli näha oma endist kolleegi Sputnik Eestist Vadim Antsupovit, kes professionaalselt Oleg Bessedini filmi helindanud oli. Muide, Vadim pole ainult andekas fotograaf, vaid ka suurepärane ürituste juht – nii et kõik, kes soovivad kvaliteetset ja unustamatut pulma, võivad tellida tema teenuse veebilehe tamada.ee kaudu.

Filmist jäi mulje, et 1980. aasta olümpiaregatt oli tõepoolest Eesti pealinna tähetund - provintsisadamast, mis oli tuntud ainult oma keskaegse pärandi poolest, oli saanud moodne euroopalik linn.

Suur tänu Nõukogude valitsusele, kes ei säästnud meie linna ümberkorraldamiseks jõupingutusi ega raha (poolteist miljardit rubla!). Iga tõeline "okupant" viiks Tallinnast pigem välja kõik, mis on vähegi väärtuslik, kui investeeriks selle arendamisse.

Tänapäeva Eestis võib sageli näha tahvlit ELi lipu ja tekstiga "See tee ehitati Euroopa Liidu vahenditest". Arvan, et oleks üsna õiglane paigaldada samasugused, kuid NSVLi lipuga tahvlid kõigile Nõukogude Liidu rahadega ehitatud objektidele: teletorn, lennujaam, hooned, sadamad, hotellid, teed jt

Paljusid šokeeriks see, kuidas Eesti “punastaks”. Võib-olla häbist tänamatuse pärast?

 

RODINA

Klubi uudised