Print this page

Новости

Olümpia 80: 40 aastat hiljem

30.07.2020

Klubis toimus esimene karantiinijärgne ja seetõttu eriti rõõmus Tallinna olümpiaregatile pühendatud avalik kohtumine.

Rahvusvaheline meediaklubi Impressum korraldas 30. juulil karantiinijärgse esimese offline-koosoleku, meie jaoks nii haruldase, mis kujunes üsna eriliseks - mitte ainult huvitavaks, vaid ka siiralt rõõmsaks, emotsionaalseks ja südamlikuks.

Toolid olid saalis paigutatud üksteisest ohutusse kaugusesse, inimesi oli tavalisest märgatavalt vähem, kuid mitte sellepärast, et soovijaid oleks vähe olnud. Nagu selgitas ajalehe Komsomolskaja Pravda ajakirjanik ja klubi Impressum kaasasutaja Galina Sapožnikova, on riigis jätkuvate karantiinimeetmete tõttu saali kogunevate inimeste arv piiratud 150-ga.

Kohtumise teemaks oli Tallinna olümpiaregatt-80 (sel aastal tähistatakse ümmargust tähtpäeva - 40 aastat). Kohtumise peakülaline oli Tallinna  tuntud ajakirjanik ja kinematografist Oleg Bessedin, kes väntas dokumentaalfilmi olümpiamängudest.

Oleg ise oli olümpiamängude ajal vaid 6-aastane. Kuid saalis oli palju neid, kes mäletasid hästi Tallinna muutumist -  see oli tõesti uus elu, teistsugune olustik, alustades ebaharilikest sportlastele mõeldud toidupakkidest  (väikesed suitsuvorstipakikesed, jogurtikarbid, mee- ja moosipakikesed, millega praegu ei üllata kedagi, aga siis oli see eksootika) ja lõpetades uue Pirita tee ning Olümpia hotelli ehitusega.

Pärast Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterini sissejuhatust näidati filmi, mille kaadrid panid paljudel saalis viibijatel kahtlemata südamed põksuma: olümpiatule süütamine Tallinna lahe kohal, olümpiakeskuse ehitamine - kõik kerkis uuesti publiku silme ette nii, nagu see oleks eile olnud.

Pärast filmi vaatamist ja Oleg Bessedini kommentaari hakkasid poodiumile tulema filmi kangelased - needsamad inimesed, tänu kelle tööle sai 40 aastat tagasi teoks olümpia. Näiteks Vaiko Vooremaa, tol ajal veel keskkooliõpilane, kes süütas suurel kõrgusel olümpiatule. Ta ei ole praegugi lahkunud spordist ja tegeleb võistlusjahtide ehitamisega.

Järgmisena näidati klubi Impressum koostatud videot legendaarsest kõrge kvalifikatsiooniga kokast Ljudmila Gorbatjukist, kes tegi olümpiakeskuses sportlastele süüa ja kellele anti töö eest nõukogude orden Aumärk ning hiljem ka Rahvaste Sõpruse orden töö eest Hea Tahte mängudel. See titaanlikku tööd teinud graatsiline habras naine läks publiku ette ja näitas oma auhindu.

Kuulus Tallinna fotograaf Viktor Vesterinen rääkis oma tööst olümpiamängude filmimisel ja näitas juba ajalooliseks saanud kaadreid. Töö polnud lihtne, kuna ainult pildistamisest ei piisanud, Riias asuvast sõjaväetsensuurist  tuli saada ka luba nende avaldamiseks

Esines kahekordne olümpiavõitja, sealhulgas 1980. aasta Moskva olümpiamängude võitja, Eesti aukonsul Monaco Vürstiriigis Jüri Tamm. Tema etteastet iseloomustas sädelev huumor. Ta ütles: "Vaatasin alati  mõnetise kadedusega sportlasi, keda fännid lennujaamas sõna otseses mõttes õlgadel kandsid - kuigi ilmselt oleks olnud naljakas kanda nii suurt meest nagu mina oma õlgadel!" Samuti rääkis ta lugusid kohtumistest spordiseltsi Dünamo esindajatega, mis meenutasid trillerit. See tekitas saalis sõbraliku naeru.

Ajakirjanik ja Tallinna olümpiaküla pressikeskuse töötaja Nelli Privalova rääkis oma tööst olümpia ajal. Ta meenutas ka Eesti artistide Marju Kuudi ja Jaak Joala uskumatut populaarsust olümpiakülaliste seas.

Olümpiasümbolite koguja Valeri Barteniev, kes tuli kohtumisele miilitsavormis, rääkis, kuidas ta koostas terve 1980. aasta olümpiale pühendatud näituse, mida ta oli juba näidanud  Eesti Venemaa saatkonnas.

Kohtumise lõpus tänas Oksana Jakson filmi autorit Oleg Bessedinit ja kõiki, kes vastasid kutsele, andsid intervjuu ja osalesid filmi loomisel. Selgus, et Olegi töö pole kaugeltki lõppenud. Ta tegeleb selle teemaga edasi ja kogub olümpiaga seotud materjale.

Seetõttu võeti entusiasmiga vastu ettepanek anda Oleg Bessedinile üle oma isiklikest arhiividest pärit olümpiaga seotud fotod. Meie tavaline elu muutub ju päris märkamatult ajalooks, milles me kõik oleme osalenud.

Kohtumine toimus väga positiivses ja rõõmsas õhkkonnas. Naeratus ei kadunud inimeste nägudelt. Mõni pühkis pisaraid. Fuajees korraldati väike fotonäitus ja loomulikult näidati publikule plüüsist karu - olümpia kuulsat sümbolit. Muidugi sai ka hülgepoega Vigrit, tema Eesti venda, ekraanil näha.

„Haruldaselt südamlik kohtumine,“ võttis jutu kokku Galina Sapožnikova. Publik ei suutnud tükk aega laiali minna ja tungles olümpiaveteranide ümber. Näis, et autogrammidele, pildistamistele vestlustele ja tervitustele ei tulegi lõppu.

Ja loomulikult ei saadud läbi ilma kohtumisel osalejate ühisfotota koos Mišaga.

 


Другие новости