Print this page

Uudised

Raamatu “Pikaajaline mälu” esitlus
Raamatu “Pikaajaline mälu” esitlus
17.12.2009

16. detsembril 2009. aastal esitleti Meriton Grand Hotel Tallinna konverentsikeskuses Eesti avalikkusele ebatavalist raamatut.

Raamatu “Pikaajaaline mälu” andsid koos välja rahvusvaheline meediaklubi Impressum ja Komsomolskaja Prvada Põhja-Euroopas kirjastus. Väljaanne põhineb peamiselt ajakirjanduskonkursile “Pikaajaline mälu” laekunud töödest.

Konkurss kuulutati välja 2008. aasta lõpul selleks, et meedia kaudu parandada Eesti-Venemaa suhteid. Selles osalesid Eesti meediaväljaannetes töötavad ajakirjanikud, kes soovisid rohkem teada saada nüüdisaegse Venemaa elust või olid suutelised jutustama sellest, mis kahe naaberriigi elanikke ühendab, mitte ei eralda.

Peale konkursitööde lisasid koostajad kogumikku “Pikaajaline mälu” originaalseid olukirjeldusi ja intervjuusid, mis peegeldavad Eesti-Vene suhete ajalugu ja mitmetahulisust, samuti Eesti rahvusvahelistes suhetes aktuaalseid probleeme puudutavaid artikleid.

Kogumiku autorid ja koostajad toonitasid esitlusel, et praegu eksisteerib Eestis justkui kaks ajalugu: üks on paraadilik ja klantsima löödud, mis on sündinud kooskõlas ametlike ideoloogiliste dogmadega, ning teine, rahvalik, mis on salvestunud inimeste mällu. “Pikaajaline mälu” juhib lugejate tähelepanu just rahvalikule ajaloole.

Kokkuvõttes nägi ilmavalgust helge, pisut kurb, ent samas väga südamlik raamat, mis räägib Eesti vanema põlvkonna elust, inimestest, kes ei taha oma mälust kustutada nende minevikus olnud head.

Mõned raamatu kangelased võtsid sõna ka selle esitlusel, nende seas  Zoja Kortšomkina, kes on andnud hindamatu panuse sõjajärgse Eesti industrialiseerimisse. Auditooriumi ette astus Eesti filmidokumentalistika korüfee, legendaarne filmioperaator Semjon Školnikov, tänu kelle jõupingutustele taassündis Eesti filmitööstus. Erumereväohvitser Vlado Božitš, kes on kaotanud kaks kodumaad - Jugoslaavia ja NSV Liidu -, demonstreeris kokkutulnutele, et tema põlvkonnakaaslastele osaks saanud julmade saatuselöökide kiuste on  need inimesed osanud säilitada vaimujõu ja hea südame. Kunstnik Valli Lember-Bogatkina jutustas, kuidas ta pärast sõda  tutvus Moskva maalikunstniku Vladimir Bogatkiniga. Selle väga sõbraliku perekonna looming on jätnud Eesti kunstiajalukku kordumatu jälje. Doktor Adik Levin, tänu kelle töödele tõsusis Eesti meditsiin kvalitatiivselt uuele tasandile, kõneles nõukogude epohhi humaansetest teguritest. Filmirežisöör ja Tarkovski õpilane Arvo Iho aga kutsus eri rahvustest inimesi üles vastastikusele mõistmisele ja austusele.

Esinesid ka ajakrjanikud Irina Ristimägi, Eteri Kekelidze, Nelli Kuznetsova, Oleg Samorodni, Eduard Tinn ja teised, tänu kelle töödele kerkib raamatu “Pikaajaline mälu” lehekülgedel kiht kihi järel esile imetlusväärne, stiilne, intelligentne, tark ja enesest lugupidav Eesti, kus nad kunagi elasid ja mille üle uhkust tundsid. Konkursi “Pikaajaline mälu” laureaadid “andisid aru” oma loomingulistest komandeeringutest Venemaa eri regioonidesse. Ivari Vee rääkis sõidust Kamtšatkale, Nikolai Petšatnov käigust Mägi-Altaisse, kus Stalini kultuse ajal oli poliitiitistel põhjustel asumisel Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri, Andrei Babin aga pajatas sõidust Abhaasiasse, kust ta tõi kaasa palju seal elavatest eestlastest kõnelevaid olukirjeldusi.

Pärast raamatu “Pikaajaline mälu” esitlust toimus ajakirjanikele ja meediaklubi Impressum sõpradele vastuvõtt, kus tähistati klubi esimest tegevusaastapäeva.