Print this page

Uudised

Kas kino muudab meie maailma?
Kas kino muudab meie maailma?
30.05.2011

Sel teemal kõneles klubis Impressum tuntud filmirežissöör, Venemaa rahvakunstnik Aleksei Utšitel

Aleksei Utšiteli loometee annab selget tunnistust, et tõeline talent leiab kindlasti austajaid, hoolimata sellest, milliseid takistusi tal ka ette ei tuleks. Kohtumise algul jahmatas klubi Impressum külaline Tallinna publikut ülestunnistusega, et noorena seisis tema ees kaks valikut – kas saada filmirežissööriks või jalgpallitreeneriks.

Temast sai siiski dokumentaalfilmide režisöör nagu oli ka tema isa Jefim Utšitel. Esialgu ta mängufilmidest ei mõelnudki, kuid ellu sekkus Tema Kõrgeausus Juhus. 1990. aastate algul anti talle ülesanne teha dokumentaalfilm silmapaistvast Vene baleriinist Olga Spessivtsevast, kes vanas eas elas New Yorgis. Aleksei ei jõudnud võtteid alustada – enne jõudis 96aastane Spessivtseva manalateele minna. Materjali oli aga kogutud kõvasti, mistõttu otsustati dokumentaalfilmi asemel teha mängufilm. Nii tuli ekraanile Utšiteli esimene mängufilm „Giselle’i maania”.

Hiljem aga jõudsid üksteise järel kinolinale „Tema naise päevik”, „Jalutuskäik”, „Kosmosetunnetus” ja „Ääremaa”, millega autor on võitnud hulgaliselt prestiižsete filmifestvalide auhindu, kõikvõimalikke autasusid ja aunimetusi. Ent Tallinna publiku ees esines ta hämmastavalt tagasihoidiku inimesena, kellest oli näha, et staarikompleksi ta ei põe. Utšitel tunnistas ausalt, et iga oma filmi alustab ta nii, nagu ta oleks algaja režissöör ja valmistuks debüüdiks. Seejuures on talle äärmiselt vastumeelsed sissetöötatud kinematograafilised stambid. „Kui te olete teinud kaks filmi, mis millegi poolest teineteisega sarnanevad, siis tuleb teil kinomaailmaga hüvasti jätta – see on loominguline surm,” arvab ta.

Aleksei Utšiteli filmid pole tõepoolest omavahel sarnased. Võib-olla ka sellepärast, et ta ennastunustavalt, vahel koguni enesepiinamiseni lihvib iga kaadrit. „Oli juhus, kus mul tuli ühest lühistseenist teha 56 duublit,” tunnistas külaline.

Aleksei Utšiteli jutajamine Tallinna publikuga klubis  Impressum kujunes väga avameelseks ja usalduslikuks. Hotelli Meriton Grand Conference & SPA konverentsikeskusesse, kus avalik kohtumine toimus, oli kogunenud ligi 400 inimest – Eesti filmitegelasi, ajakirjanikke, üliõpilasi ja kõrgkoolide õppejõudusid. Külalisele esitati palju küsimusi tema loomeprintsiipide kohta, ent taheti teada ka seda, kuidas ta suhtub „seebiooperitesse” ning kas tema arvates kino mõjutab ühiskondlikku moraali ja kõlbelisust.

Üks Impressumi kodulehe kaudu esitatud küsimus kõlas nii: „Missugune kino on „kahjulik” nii Venemaa kui ka maailma filmivaatajale?” Külaline vastas sellele kahe sõnaga: „Halb kino.”

See vastus rahuldas kõiki, sest Aleksei Utšitel ise pole kunagi ühtki halba filmi teinud. Ta teeb filme, mis toidavad nii mõistust kui hinge. Lühidalt öeldes muudavad tema filmid inimesed, seega ka kogu maailma paremaks.

Selles võisid klubis Impressum toimunud avalikul kohtumisel Aleksei Utšiteliga osalenud ise veenduda.