Print this page

Uudised

Julma sõja kaevikutõde
Julma sõja kaevikutõde
28.07.2011

Seda tutvustas klubis Impressum toimunud kohtumisel osalejatele vene filmidokumentalist Sergei Zaitsev

Tallinna kohtumine stuudio Russkii Put direktori ja kunstilise juhi Sergei Zaitseviga leidis aset kino Sõprus saalis. Kohtumise teema oli „Filmikaamera vaatab minevikku: Liitlased”

Vene filmidokumentalist Sergei Zaitsev on saanud tuntuks oma filmidega Vene sõjaemigratsioonist, eeskätt filmiga „Langesid Prantsusmaa eest”, mis räägib Esimese maailmasõja ajal liitlaste palvel Nikolai II poolt Prantsusmaale saadetud Vene ekspeditsioonikorpuse sõdurite saatusest. Suurem osa neist meestest ei saanud koju naasta, sest seda riiki, kust nad sõdima läksid, enam polnud. Zaitsevi Tallinnas esitletud uue linateose „Liitlased. Usu ja tõega!” idee kuulub peaprodutsent Aleksandr Smolkole.

Oma tööd määratleb Sergei Zaitsev kui autori kunstilist mittemängufilmi. See on dokumentaalne jutustus sellest, kuidas nägid Teist maailmasõda selle reameestest osalised – sõdurid, kes elasid terve sõjaaja kaevikutes –, samuti sellest, kuidas nad tollasest kogemusest praegu aru saavad. 2010. aasta 2. septembril esilinastunud „Liitlastes” jutustavad Teisest maailmasõjast USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa liitlasvägede veteranid ning lisaks sellele kaks Wehrmachti armee sõdurit. Filmis on kasutatud Londoni, Washingtoni ja Krasonogorski arhiividest pärit unikaalseid, seni laiemale vene publikule tundmatuid sõjakroonika kaadreid. Sergei Zaitsevi uus film on pälvinud eri konkurssidelt ja festivalidelt kaheksa autasu.

Kohtumisel arutleti eraldi selle üle, miks 11 filmikagelase seas oli ka kaks Wehrmachti sõdurit. „Ma kahtlesin sügavalt, kas panna filmi sisse Wehrmachti sõdurite mälestused, kuid hiljem otsustasin, et neid välja jätta olnuks ebaaus,” selgitas Zaitsev. „Nemadki ju elasid need sündmused üle ja neil on õigus sõna saada, kui teised sõjas osalnud räägivad. Mis puutub aga sellesse, et ka nemad olid liitlased, siis 65 aasta jooksul on nad juba hakanud rääkima ja mõtlema nagu liitlased.” Liitlasriikide veteranide sõnad kummutavad müüdi, nagu oleks Läänes unustatud Nõukogude armee sõdurite jõupingutused: neid mäletatakse ja ollakse tänulikud. Mis peaasi, kõik kangelased on ühel meelel, et inimestele hukku ja kannatusi toonud sõda ei vääri tunnustust.

Pärast filmi „Liitlased. Usu ja tõega!” vaatamist tunnistasid kohtumisel osalenud, et midagi sellist polnud nad varem näinud. Filmi kangelased, eakad inimesed eri maadest, jutustasid lihtsalt, arusaadavalt ja väärikalt sellest, mida nad nägid ja tundsid ning  kuidas võitlesid 65 aastat tagasi. Selles linateoses on rohkesti hingeminevaid ja inimlikke detaile ning just selle poolest ta eristubki teistest sõjafilmidest.

Kõige täpsemalt väljendas seda kohtumisel osalenud legendaarne filmidokumentalist Semjon Školnikov: „Ma olen teinud palju sõjafilme. Varjatult tuli seda teha nii, nagu oli kombeks Nõukogude Liidus. Teie läksite teist teed. Kogu filmi läbib avameelne suhtumine sellesse sõjasse ning kõigis suurtes plaanides, kus sõna saavad nii venelased, prantslased, ameeriklased kui ka inglased, räägitakse sellest, mida nad ise oma nahal kogesid. Selle eest teile suur tänu. Film on väga väärikas. See näitab, kuidas tänapäeval piiri taga sõjasse suhtutakse.”

Sergei Zaitsev kinkis klubile Impressum mitu filmi „Liitlased. Usu ja tõega!” plaati, et igaüks saaks seda soovi korral vaadata. Kohtumisel arutleti ka selle üle, kas Tallinnas oleks võimalik korraldada Moskva filmikubi Russikii Put eeskujul avalikke kohtumisi, kus räägitaks koos huvitavatest dokumentaalfilmidest, mis kahjuks on tänapäeva televisioonis harvad külalised.