Print this page

Press meist

Viktor Jerofejev «Elumõtte otsimine on asjatu, kuid tuleb siiski kasuks»
Viktor Jerofejev «Elumõtte otsimine on asjatu, kuid tuleb siiski kasuks»
Raul RATMAN
28.08.2011

Rahvusvahelise Impressumklubi kutsel esines Tallinnas tuntud vene literaator ja telejuht Viktor Jerofejev, kelle raamatud on peale Venemaa laialdaselt tuntud ka mujal maailmas, neid on tõlgitud neljakümnesse keelde.

Alustuseks tutvustas publikule ajalehe Komsomolskaja Pravda vaatleja Galina Sapožnikova,  üks Impressumi asutajaid, Jerofejevit kui elavat  klassikut, „kirjanduslikku huligaani“, kõige enam väljaantud kirjanikku ja väga julget inimest. Otsustage ise, kirjutada 21.sajandil raamat ja nimetada see „Hea Stalin“ (trükitud 34 riigis, sh Eestis, kirjastus Tänapäev“) seda igaüks ei julge.

NLiidus oli Viktor Jerofejev dissident. Uuel Venemaal on ta jäänud sõltumatute vaadetega  inimeseks. Tema arvamuse kohaselt on kirjanikule antud eriline missioon tal tuleb mõista nii antud ajamomenti kui ka hinnata seda kogu inimkonna ajaloo kontekstis.

Avaliku kohtumise teema Impressumis oli „See magus sõna vabadus!». Vabaduse teema tõstetub Jerofejevi kõigis teostes eri nurga alt. Ta loeb seda äärmiselt aktuaalseks nii tänase Venemaa kui teiste endiste sotsialismimaade jaoks. Ta pidas Meriton Hotellis nii kohtumise ajal tervituskõnes kui pärast ajakirjanike küsimustele vastates kinni väljakäidud teemast.

 

– Meil Venemaal ei ole „suhtlemisest vabadusega“ midagi välja tulnud, ütles kirjanik. – See ei ole intelligendi kaeblemine ega diagnoos, see on selline seisund, millega me tuleksime toime, kuid siiani pole jõudnud veel. Meil taastekitatkse kahte liiki vabadust: esimene liik – see on täielik vaba voli ja selles me oleme pea kaotanud, teisest küljest tunneme vabaduse vajadust, kuid ei tea, milles see meie jaoks seisneb. Meil on valikuvõimalus ja see  ajab ärevusse, tekitades kõikelubavuse tunde, teisest küljest on see seisund, mis varjutab meie eest viimasedki igitõed. Meie vabadus loomingu suhtes koosneb mõistatustest. Meie, vene rahvas, tegeleme kõigist sagedamini elumõtte otsimisega. Ameeriklane on selle leidnud, inglane loobunud, vene inimene aga jätkab otsinguid sajandite vältel hoolega, kuid tulemusteta: ta ei leia seda, aga see otsing tuleb siiski kasuks. Selles osas me tugevasti erineme teistest.

Ma väga hindan seda otsingut. Selline tendents on teravdunud, et me peame selle mõtte ikka leidma. Viimasel minutil, kui me seda ei leia, hakkame seda välja mõtlema, leiame võltsi elumõtte. Utoopia alal oleme suured meistrid. Meie rahval on veel üks suur anne – elav kujutlusvõime. Meil on potentsiaali, kuid kui vähe me seda ellu rakendame. Ajaloolist vabadust pole meile antud, osutudes Ida ja Lääne vahel olevaks kogu oma ajaloo vältel. Oleme kulutanud aega valitsemisviisi väljaselgitamiseks, mis meie mõistes oleks venepärane. Ei ole leidnud lahendust, kuigi oleme hirmsasti end sellega ära kurnanud. Meie ajalugu pole õnnelik olnud, kuid heroiline. Ajalooline vabadusepuudus on saatnud  meid sajandeid.

Meie ajalooline probleem on kurjuse väljaselgitamine, oleme Venemaal kurjuse probleemi takerdunud. See on vene mentaliteedi üks põliseid küsimusi. Me leiame kurjuse väljaspool oma isikut, keeldume tunnistamast sisemist kurja meis endis. Meil on alati tundmus, et kurjus on kusagil välja hautud, keegi on süüdi – kas siis revolutsionäärid või sakslased või kommunistid või juudid jne, ja keskkond, milles me elame, on meile üheaegselt sümpaatne kui ka ebasümpaatne. Igalpool on halb, kuid endise juurde tagasi pöörduda ka ei taha.

*   *   *

Kas Teie kodanikuvabaduste määratluste alla kuuluvad ka sellised mõisted nagu  vabadus säilitada Baltikumis oma keel, venekeelne haridussüsteem, venekeelne infoala jne, ja kui, siis kuidas suhtute praeguste eesti võimude ideedesse kahe põlvkonna jooksul viia läbi kohaliku vene elanikkonna eestistamine?

 –   Ma võtan seda retoorilise küsimusena. Täiesti selge, et Eestis ja teistes Balti maades on vaja teha kõik, et meie imeline keel säilitaks kõik oma positsioonid. Meil on nii ilus keel, ilusad naised ja must kalamari – ja juba seda pole vähe. Kui me säilitame keele, oma kaunitarid muidugi ka, siis on juba väga palju head tulemas.

Kui ma töötasin ülikooli õppejõuna Ameerikas, siis märkasin tendentsi, et kui emigrantide esimese põlvkonna inimene ei kisu end veel lahti oma keskkonnast, ei loobu oma keelest, siis teine põlvkond selle juba minetab, armastab olla  ameeriklane, kolmas aga otsib juuri, väga kahetseb, et ei tunne vanaisade keelt. Mulle tundub, et see toimub nii ühiskonna kui ka riikidega. Vene keele kaotamine ei tee Balti riike paremaks, vastupidi – see nõrgendab nende intellektuaalset potentsiaali. Sest vene keel – see on võimas ultuur, seda võib võrrelda renessansi või mistahes kõrge kultuuriga.

Edastasime Teile kirjanik Reet Kudu kirja, kes elab Brüsselis, ütles Igor Teterin, Baltikumi Komsomolskaja Pravda peatoimetaja.  – Tal oli ainus palve trükkida ära see pöördumine  kusagil Lääne ajalehes ja teha seda prantsuse ja inglise keeles. Kui avaldada vene keeles,  võidaks seda võtta Kremli mängudena. Küsimus on selline. Kuidas kirjanik Jerofejev selgitaks sellist ajaloolist paradoksi: esimene, mis Eesti tegi NLiidu koosseisust väljudes, oli kolmandiku elanikkonna ilmajätmine kodanikuõigustest. Sajal tuhandel inimesel on siiani hall pass, st mittekodanike isikutunnistus. Tsiviliseeritud Euroopa jaoks peaks see olema häbiplekk. Kuid Euroopa ei taha sekkuda Eesti siseasjadesse ja „kehtestada“ siin demokraatiat. Kohalikud propagandistid aga õigustavad seda sellega, et kõiges on süüdi nõukogude „okkupatsioon“.

Paljud teist on siin kaua elanud ja saavad aru, et viimased kakskümmend aastat käib Eesti ja Venemaa vahel abielulahutusprotsess ja siin on kaks tõde ja kaks õigust. Ja need ei lange kokku. Eestlastel on asjast oma arusaamine, meie kaasmaalastel – teine, ja universaalse tõe otsimine pole siin võimalik. See küsimus pole reguleeritav: eesti tõde, eesti tulevikuväärtused erinevad tugevasti neist väärtustest, millega on siia tulnud omal ajal meie kaasmaalased ehitustele ja muule tööle ning siin endale kodu leidnud. Eestlaste tunded ja nende inimeste tunded, kes momendil on jäänud siin õigusteta, neid pole võimalik kokku sobitada – need on kaks erinevat maailma. Euroopale  appelleerida on mõttetu: Euroopa on alati tundnud hirmu Vene impeeriumi suuruse ees, mõelnud, kuidas teda nõrgestada ja pigem toetab oma väikseid vendi eestlasi, kui kuulab Venemaad. Vene elanikele osakssaanud solvangud on teatud kättemaksu vorm – julma kättemaksu vorm,   komplekside väljaelamine, mis on nüüd pööratud siiajäänud inimeste vastu, kes pole selles üldsegi süüdi. See koletu lugu Pronkssõduriga (soldat täidab käske, sõdureid ei solvata) ületab igasuguse riikliku viisakuse piirid.  See on kurjuse revanši, ajaloolise kättemaksu  periood – see jätkub ja te tahes-tahtmata olete selle perioodi ohvrid. Siin on diplomaatiast küsimuse lahendamiseks vähe. Mulle tundub, et neid, kes osutusid sellises situatsioonis olevaks, tuleb Venemaal rohkem toetada. Tuleb osata ühineda, rivistuda tihkelt vastupanumolekulideks. Ehk tõesti kardetaske, et tuleb riigipööre ja taastub võim, mis oli vastukarva. Tuleb oma õigused kätte võidelda meetoditega, mis võivad olla paradoksaalsed, otsida kaitset nende juures, kes võiksid teie poolele asuda, võtta endale  USA advokaadid, kellele kohalik võim kardab väljendada oma halvakspanevat suhtumist. Iga eraldi probleem tuleks lahendada kohtu kaudu: kui inimesele liiga tehakse, peab ju leidma vahendi, millega ennast kaitsta. Kui riigil on põhiseadus, mille järgi võib jätkata aparteidi, siis on vaja seda arutada rahvusvahelistes instantsides. Tuleb leida spetsiaalselt selleks väljaõpetatud inimesed. Miks ameerika advokaadid? Sest raha eest töötava ameeriklasega ei saa kohalik võim toorutseda.

Boriss Tuch: Kuidas Te arendasite endas kirjanikuvabadust, st sisemise tsensori vabadust? Teie raamatud paistavad silma sellega: ütleme sellesama «Hea Stalini» esimene lause «Ma tapsin oma isa». Ma saan nii aru, et see ei  käi konkreetselt V. V. Jerojejevi ja tema isa kohta. Pigem puudutab ühiskonda, kes nii freudlikult vabanes kommunismi pärandusest ja seisab nüüd teelahkmel. Kuidas Teil algas vabanemine? Kuidas õnnestus välja anda jutustused  kirjanduslikule almanahhile «Metropol»?

–  Tänan selle väga targa küsimuse eest. Analüüsida küsimust «Ma tapsin oma isa» ja osata seal näha mitte üksnes freudlikku, vaid ka ühiskondlik-riiklikku tegelikku varjatud põhjust – seda tuleb väga harva ette. Oma vastusega ma ehk veidi  valmistan Teile pettumuse, aga asi on selles, et kirjanikeks ei hakata. Kirjanikule on midagi koos sünniga pähe pandud, ta kannab saladust, mida ise ei mõistagi. Kirjutad ja pärast vaatad, et see pole sinu kirjutatud. Tunned end vana raadioaparaadina, ja väljutad häält. Vabanemist pole ma kusagil õppinud, elu ise on õpetanud. Jah, ma mõtlesin välja tsensuurita almanahhi Metropol, tõsi küll, ilma kogenud Aksjonovita poleks midagi juhtunud, tema kõiki tundis, mina ainult nuputasin. Me tahtsime läbi murda ega teadnudki, et meist olid saanud revolutsionäärid.

Kus Te olite 19.augustil 1991 putši ajal?

– Puhkusel olin. Mind ei lastud kaua aega välismaale Metropoli pärast, ainult Poolasse (minu naine oli poolatar). Kui algas suhteline liberaliseerimine, siis 1988-ndal aastail ühel dineel, mille Roland Reagan korraldas Moskvas, Gorbatšov küsis minult «Miks sind ei võetud Kirjanike Liitu?» «Ei võetud lihtsalt». Järgmisel päeval helistati KLst ja kuidagi lipitsevalt küsiti «Viktor Vladimirovitš, miks Te meile sisse ei astu, me juba ammu ootame Teid» (Naer saalis). Olin rabatud, kui ruttu see kõik käib. Reagan aga küsis «Kas Te Ühendriikides olete olnud? Ei? No ma kutsun Teid külla». Juhtuski see, mis juhtus.

Ja 19.augustil 1991 olin ma perega Bretagnes Prantsusmaal, seal ma kuulsin putšist. Siin on ka mingisugune müstika. Peesitasin just rannaliival ja äkki näen: minu juurde suundub Prantsuse televisioon (ma polnud kellelegi öelnud, kus ma puhkan). Kuidas nad mind küll leidsid! Panid riidesse ja  siis ma paljastasin seda putši. Aga minu taustal mängivad kaks prantslannat badmingtoni... palja ülakehaga, päevitunud „apelsinid“ üles-alla hüplemas. No ma seal siis vehklesin ja kirusin putši, ekspressiivselt žestikuleerides. Õhtul kell kaheksa läksin hotelli, kõik istuvad teleri ees, juba teavad – käis Prantsuse televisoon, filmisid mind, praegu näitavad uudistes. Ja tõesti, uudised algavad, Moskvas on putš, minu nägu supelrannal, midagi räägin ja need kaks prantsuse noorikut keksivad minu selja taga... (naer saalis pole vaibunud). Milline pühaduse teotus, mõtlen, mina neile seal putšist, nemad aga – korraldavad toplessi.

Kas Teile ei tundu, et tänane vabaduse mõiste kaotab mõtet. Varem võis sõna keelata ja see muutus sakraalseks, nüüd võib rääkida mistahes ja keegi ei pööra enam tähelepanu sõnadele ja me upume infovoogudesse?

– Muidugi on interneti jms pärast vabaduse mõiste  muutunud, aga on asju, mis analüüsile ei kuulu. Me oleme esimene põlvkond, kes elab sellises infokaoses. Asi on selles, et sõna vabadus on mõõtmatu mõiste, piisab kui vaadata televisiooni, ja Te näete, kus seal on vabadus ja kus on sõnum. Kui sa elad kauges kolkakülas ja sul on ainult üks kanal, saad aru, et sind tüssatakse ehk usudki kõike. Ei, sõna vabadus pole kaotanud mõtet, poliitilises plaanis meile ilmselt vabaduse mõistet napib, kuigi raamatute osas on Venemaal täielik vabadus (peale narkootikume propageeriva kirjanduse).

Kas Teile ei tundu, et vene kirjandus on paljuski võlgu meie liigses enesepiitsutamises, tõeotsingus ja paljusõnalisuses oskamatusest ratsionaalselt oma elu korraldada?

– Kirjandus pole kellelegi midagi võlgu. Nagu ütles Immanuil Kant „Loomingus pole sihipärasust“. Juhtus nii, et meil kerkis esile palju andekaid inimesi. Mäletate meie „hõbedast ajastut“, kus olid sadu  andekaid inimesi: selline mulje oli, et vahtrapuu langetas lehti, värvikas lehevaip kattis maad. Seda pole enam. Kirjandus ja muu kunst – see on jumalaand, aga mitte enesepiitsutamine.

Meie sügav kaastunne Teie isa Vladimir Jerofejevi hiljutise surma puhul, kes oli tuntud diplomaat. Kas ta avaldas oma memuaarid ja kuidas ta reageeris Teie teostele?

– Minu isa oli erakordselt helge inimene. Ta töötas koos välisminister Molotovi abilistega, oli Stalini prantsuse keele tõlgiks. Oskas jääda korralikuks inimeseks neil süngetel aegadel. Ta kirjutas raamatu „Diplomaat“. Meie praegune välisminister Lavrov ütles, et see olevat üks parematest diplomaatia-alastest raamatutest. Raamat on pühendatud teie riigi ühele lähemale naabrile: isa töötas 1942.aastal Stockholmis NL saatkonnas, oli Kollontai isiklikuks sekretäriks. Ta kohtus 22-aastaselt selle legendaarse naisega ja kaks aastat töötas koos temaga. Muide, kas Te ka teate, millega nad seal tegelesid? Isa oskas hästi prantsuse keelt ja aitas tal kirjutada memuaare Mehhiko kirjastusele aastail 1942–1944! Samal ajal käis sõda, kõige hirmsamad aastad, nõukogude totalitarism. Kollontai oli ainus, kes nimetas Stalinit Sosoks, nagu vanad bolševikud. Minu isa võttis osa läbirääkimistest Soomega rahu sõlmimise asjus, mida pidas Kollontai Rootsis Soome valitsusega. Pärast sidus saatus isa Prantsusmaaga, kus ma veetsin lapsepõlve. Isa oli seal NL saatkonna kultuurinõunikuks. Mul olid lapsepõlves head sõbrad Picasso, Yves Montan: nad käisidki meil külas sõprade staatuses. Hiljem oli isa JUNESCO peadirektori asetäitja ja asepresident. Vabadus – see on oskus kasutada seda, mis on sulle antud sinu elu ajal. Parim kirjanik on kahe kultuuri kirjanik. Olen väga tänulik isale, et ta igale poole võttis mind kaasa, minu mõlemad vanemad olid sünniaastaga 1920, läbinud kõik tolle perioodi katsumused. Ema töötas Jaapani luures, tema sai esimesena teada Richard Zorge hukkamisest.

Olge head vanemad, vanaemad, vanaisad – see on laste, iga põlvkonna jaoks väga tähtis.