Print this page

Press meist

Kollaboratsionistid: reeturid, kangelased või ohvrid?
Kollaboratsionistid: reeturid, kangelased või ohvrid?
Jevgenia ZELENSKAJA
19.09.2011

„Koostöö okupantidega” kõlab õõvastavalt. See mõiste, mida väljendatakse sõnaga „kollaboratsionism” on märksa neutraalsem, leiab rahvusvahelise meediaklubi Impressum kutsel narvalastega kohtumas käinud ajaloolane Boriss Kovaljov.

Mihhail Gertšiki romaan „Отдаешь навсегда” räägib valusa loo vene neiu ja Saksa sõduri armastusest Teise maailmasõja ajal. Tütarlaps ei oodanud oma peigmeest sõjast ära, sest armus... vaenlasesse. Neiu tõi ilmale vaenlase lapse. Pole raske aimata, milline saatus teda ootas. Peigmees tuli tagasi ja andestas, võttis lapse omaks ning püüdis pere häbi eest kodukülast kaugemale viia. Ent teel uude ellu lõpetab neiu oma elu enesetapuga.

Kas reetmist saab õigustada? Kust läheb piir reetmise, lähedaste kaitsmise ja oma elu päästmise vahelt? Selle üle paneb mõtlema Kovaljovi uus raamat „Venemaa elanikkonna igapäevaelu natsliku okupatsiooni ajal”.

„Miks te hakkasite tegelema just selle teemaga? Mis teid kui ajaloolast selles köidab?”

„Teate, kollaboratsionismi teema juurde jõudsin ma üsna ammu – peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Esialgu köitis mind see teema sellepärast, et seda oli nii vähe uuritud. Otsustage ise: selleks ajaks oli küllalt põhjalikult uuritud Teise maailmasõja kangelaslikke momente ja mingisuguseid vastupanuliikumise fakte. Nõukogude kodanike koostöö natsidega oli maha vaikitud, sellel teemal kõnelemist peeti sündsusetuks. See ei mahtunud mingitesse sovetlikesse raamidesse. Ent viimastel aastatel on sel teemal kirjutatud üsna palju raamatuid, kusjuures kollaboratsioniste ei käsitleta üksnes kui reetureid, mõned väidavad, et nad olid laias laastus kangelased, kuna nad võitlesid stalinliku režiimi vastu ja rahvusliku vabaduse eest.”

Raamat, mida Boriss Kovaljov Narvas esitles, ilmus hiljuti Moskva kirjastuses Molodaja Gvardija. Autor leiab, et selles käsitletud teema on üks keerulisemaid ja vähemuurituid. Selgitades, kui raske oli seda raamatut kirjutada, ütles Boriss Kovaljov, et kangelastegudest kirjutada ja rääkida on lihtne, seda enam, et kõik need on dokumentaalselt fikseeritud. Niisama lihtne on kirjutada ka reeturlusest, sest seegi on dokumentides kirjas. Aga kirjutada igapäevaelust – ellujäämisest, väikestest kangelastegudest – on keeruline. Autor tunnistab, selle teemani ta liikuski peaaegu kakskümmend aastat.

„Rääkige, kuidas see raamat sündis?!”

„On olemas selline ütlus: „Valetab nagu pealtnägija.” Sõja lõppemisest möödunud seitsmekümne aastaga on vahetute pealtnägijate põlvkond kahjuks siitilmast lahkunud. Kui ma nendega juttu ajasin, siis nad tunnistasid – mitte kaamera ees ega raamatutes või ajakirjade veergudel -, vaid isiklikus vestluses, et eksisteerib kaks tõde: üks, mis on hinges, ja teine, millest tohib rääkida avalikult, mida nad on harjunud rääkima – see tõde, mida on tarvis.

Ma mõistsin, et põhiliseks dokumendiks, mis võib mingitki moodi heita valgust tollastele sündmustele, peab olema dokument, mis on arhiivis säilinud. Nii algas töö Venemaa arhiivides. Püüdsin töötada kolme liiki arhiivides: riiklikes arhiivides, kust ma otsisin mingeid kollaboratsionistliku administratsiooni tegevusega seotud trofeematerjale, endistes parteiarhiivides, kus muide on väga hästi säilinud Hitleri-vastase liikumisega seotud materjalid, ja lõpuks eriteenistuste ja siseministeeriumi ametkondlikes arhiivides. Seal ma uurisin kriminaaltoimikuid, mis sisaldasid neil aastatel Nõukogude agentuurilt Nõukogude väejuhatusele edastatud informatsiooni. Selge, et propagandaks oli määratud üks, eriteenistustele aga teine materjal. Tahan öelda, et ühtki neist allikatest ei tohi alahinnata. Ainult siis, kui me lähtume täiesti erinevatest allikatest (parim variant on, kui kahest teineteist vastastikku välistavast allikast, st vastaspooltel sõdinud inimeste ettekujutustest), võime vähehaaval tõele lähemale jõuda.”

„Igapäevaelu – see tähendab ju elavaid inimesi, sageli traagilisi saatusi. Teie kui ajaloolane peate seda keerulist teemat uurides vist emotsioonid maha suruma ning samal ajal selle informatsiooni lugejatele huvitavaks tegema. Kuidas see teil õnnestus?”

„Alustagem sellest, et kirjastus käis mulle kõvasti pinda, et ma ei kirjutaks monograafiat, vaid lugejatele mõistetavat raamatut. Pean tunnistama, et sel põhjusel kirjutasin mõned osad ümber. Jätsin välja viited ja kordused, mida meie teadlased nii väga armastavad, leides, et seisukohad peavad olema rangelt argumenteeritud. Mina, vastupidi, püüdsin iseennast ühes või teises olukorras ette kujutada. Ka raamatus üritan näidata elust läbilõiget: lapsed ja sõda, naised ja sõda, armastus ja sõda, kirik ja sõda, kollaboratsionismi erisugused vormid ja uuesti... seesama sõda. Sisuliselt tähendab see, et püüdsin näidata lihtinimese elu kogu okupeeritud Venemaa territooriumil alates Krasnodarist kuni Leningradi oblasti ja Krimmini välja.”

„Põhiküsimus: kas kollaboratsionimi saab õigustada?”

„Teate, on olemas mõiste „mõistma”. On olemas mõiste „andestama”. On olemas mõisted „õigustama” ja „ohvriks tunnistama”. Ütlen kohe ette ära, et 1955. aastal anti amnestia eranditult kõigile kollaboratsionistidele, välja arvatud nendele, kelle käed olid verega määritud, s.t karistussalklastele, mõrtsukatele ja timukatele.Seega kujutage ette, et kui meie „kangelaslikud organid” teid kuni 1955. aastani ei paljastanud, võisite end ausalt legaliseerida, naasta koju pere juurde ning keegi ei saanud teid enam kriminaalvastustusele võtta – teile oli ju armu antud. See on asja kriminaalõiguslik aspekt. Teine tasand on moraalne ja kõlbeline suhtumine antud küsimusse. Mulle tundub, et miljonid okupeeritud territooriumil elanud kaasmaalased võib jagada kolme kategooriasse: nendele, kes relv käes, võitlesid vaenlase poolel ning nendele, kes valasid oma hõimlaste verd, pole võimalik andestada.

Aga üldiselt olid inimesed erisugused. Meie ju teame, et stalinlik režiim polnud sugugi suur karp maitsvaid šokolaadikomme. See tähendas nii 1937. aasta repressioone, mõtlematut kulakuks tembeldamist kui ka nende inimeste alandamist, kes pidid oma elulookirjeldusse kirjutama sõna „endine” tsaariarmee ohvitser, vaimulik, aadlik... Vaat kui need inimesed hakkasid vaenlasega koostööd tegema, siis nendest võib aru saada. Veelgi enam, nende teod tunduvad igati loogilised. Ent ikkagi jääb küsimus: kas me suudame neile andestada? Mulle näib, et nad ei saanud aru, et võideldes koos hitlerlastega Stalini vastu, müüsid nad tegelikult oma hinge saatanale. Minu arvates väärivad nad moraalset hukkamõistu. Neist ei tohi teha kangelasi. Neile võib kaasa tunda, kuid nende tegusid ei tohi pidada kangelastegudeks.

Ja lõpuks kolmas kategooria, suurim osa elanikkonnast, kellel tuli natsliku okupatsiooni tingimustes ellu jääda - naised. Kas võib moraalselt hukka mõista naist, kes andus Saksa sõdurile selle nimel, et toita oma nälgivaid lapsi või päästa nende elu?”

„Te olete näinud Vera Glagoleva filmi „Üks sõda”, mis räägib Saksa sõduri lapse sünnitanud naiste saatusest. Filmis saadeti need emad välja saarele, kus nad elasid peaaegu nagu vangid. Kuidas te hindate seda stsenaariumi ajaloolise tõe seisukohalt?”

„Jah, eks igasuguseid asju juhtus. Eelmises raamatus oli mul üks peatükk pühendatud nn soolisele kollaboratsionismile. Mis karistusse puutub, siis suuremalt jaolt on see kinematografistide välja mõeldud. Lugesin kunagi üht üdini sovetlikku raamatut, mille autor on Nõukogude Liidu kangelane Sergunin. Millest ta kirjutab? Sellest, et absoluutne enamus meie agente olid tütarlapsed. Neil oli väljakannatamatult raske – neist ütlesid lahti vanemad ja sõbrad, lapsed hüüdsid neile tänaval järele: „Saksa koer!” ning kõige selle juures pidid nad naeratama, sõitma ringi Saksa sõdurite ja ohvitseridega ning tegema tähtsat tööd. Hästi, me räägime luurajatest, aga keegi tegi seda selleks, et oma lastele midagi hamba alla saada. Väga lihtne on arutleda selle üle, kuidas meie oleksime selles olukorras käitunud, millised kanglased me oleksime olnud... Arvan, et just selle kategooria puhul sobib järgida pühakirja manitsust: „Ära mõista kohut!””

Muide, Boriss Kovaljovi kaasautorlusel on praeguseks valminud mitu filmi. Näiteks viis aastat tagasi näidati Venemaa televisioonis Svetlana Sorokina filmi „Каратели” („Karistussalklased”). Ajaloolane osales ka seriaali „Похищение Европы”, („Euroopa röövimine”) võtetel. Praegu on valmimisjärgus 1940. aastate algul Loode-Venemaal võidelnud hispaanlaste saatusest kõnelev film, mille toob vaatajateni Hispaania televisoon.

Fakte eluloost

Boriss Kovaljov on sündinud 1965. aastal Novgorodi oblastis. Ajaloodoktor, Jaroslav Targa nimelise Novgorodi Riikliku Ülikooli riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri professor.

Rohkem kui 200 teadusliku ja populaarteadusliku töö autor. On ette valmistanud üle kümne artikli fundamentaalsele väljaaandele „Holokaust NSV Liidu territooriumil. Entsüklopeedia”.