Print this page

Press meist

„Argumendid ja Faktid“ peatoimetaja Nikolai Zjatkov „Finantsprobleem on vaid jäämäe tipp“
„Argumendid ja Faktid“ peatoimetaja Nikolai Zjatkov „Finantsprobleem on vaid jäämäe tipp“
Raul RATMAN
02.11.2011

Tallinnas viibis rahvusvahelise meediaklubi Impressum kutsel ühe edukama Vene meediakontserni juht – ajalehe „Argumendid ja Faktid“ peatoimetaja ja kirjastuskompanii president Nikolai Zjatkov, kellega kohtuti hotelli «Radisson Blu Hotel Olümpia» konverentsikeskuses. Ürituse teema oli “Ühtne Euroopa – kus on piirid?»

Eelkõige tuleb märkida, et „Argumendid ja Faktid“ on unikaalne väljaanne, mis möödunud sajandi 80-ndate lõpul – 90-ndate algul sõna otseses mõttes sö östis reformuva Venemaa massimeediasse, hõivates seal teenitult stabiilse koha. Meie mõistes on AiF  muidugi supermeediamagnaat. Mais 1990 kanti „Argumendid ja Faktid“  Quinnese rekordite raamatusse kui kõige suurema tiraažiga ajaleht inimkonna ajaloos – 33,5 miljonit eksemplari. Täna  kuulub ajaleht liidrite hulka Venemaa perioodiliste nädalaväljaannete hulgas. Peale Venemaa levib AiF veel 57 maal.

Ennetades igati õigustatud küsimust, et kuidas  „Komsomolka“  kutsub kohtumisele oma peamise konkurendi meediaturul, märkis KP vaatleja Galina Sapožnikova: «Meil, ajakirjanikel, igatahes vene ajakirjanikel küll, ei ole sõnapaar „ajakirjanike solidaarsus“ vaid paljas sõnakõlks, vaid elukutse, mis kunagi valiti, on nende jaoks piirideülene, rahvusülene, klassiülene. Meil ei ole külas täna mitte konkurent, vaid  hea kolleeg ja sõber Nikolai Zjatkov».

- Kuigi kutse tuli spontaanselt, võtsin ma selle heameelega vastu, ütles kohtumise alustuseks Zjatkov, märkides, et Baltikumiga ei seo teda sugulassidemed, vaid tema mõningad autobiogaafilised momendid.

- Sündinud olen Venemaal, Smolenski oblastis, kuid sõitsin õppima Riiga, lõpetasin seal Polütehnilise instituudi, töötasin mõne aasta ja seejärel kolisin elama Moskvasse. Riias töötades käisin tihti Tallinnas ja mul on äärmiselt huvitav teada, mida ta kujutab endast  praegu, peamiselt see, kuidas elavad siin inimesed. Siin me anname ka välja ajalehte, tõsi küll, mitte nii mahukat, kuna meie leht ilmub kogu Euroopa jaoks, aga nüüd on Eesti Euroopa  Liidu osa. Ehk pärast kohtumist teiega teeme oma toimetajale, kes asub Saksamaal, ülesandeks, et ta rohkem räägiks Eestist ja teie probleemidest.

*   *   *

- Teema «Ühtne Euroopa – kus on piir», eurointegratsiooni küsimus, meediaturu seisund, kõik see on väga tähtis, märkis Nikolai Zjatkov. – Maailmas on praegu murrang: kriis, hinnatõus, tööpuudus. Probleem on selles, et Euroopa, ja üldse kogu maailm on ootel, et mis saab edasi. Finantsprobleem – see on vaid jäämäe tipp, mis nagu  mädapaise lõhkes just neis kohtades, kus osutus olevat kõige rohkem probleeme. Kusjuures probleeme, mida inimesed ise on loonud, aga mitte mingi asteoroid pole alla sadanud ja neid purustusi esile kutsunud. Finantsistid, esmajoones ameerika omad, on mängelnud kaua  finantsinstrumentidega, millest kogu see kupatus on alguse saanudki.

Veel suur probleem, globaalne, see ei lahene, vaatamata sellele, et miljardid inimesed elavad äärmises vaesuses - on see kuldne miljard -  need inimesed, kes on rebinud end lahti kõigist teistest, ma pean silmas USA-d, Kanadat, Lääne-Euroopa maid – arenenud maid.

Ees on oodata elutasemes suurt langust. Selle taustal tekib soov, näiteks kreeklastel, eemalduda. Neil päevil esines Inglise parlamendis 90 inimest ettepanekuga väljuda Euroliidust. Nad pole niigi euro tsoonis: neil on oma naelsterling, kuid isegi nende tingimuste juures nad räägivad, et on vaja eralduda. Neid on praegu vähemus, ja seepärast  küsimus arutusele ei tulnud, kuid kui Inglismaa hakkab niiviisi järele mõtlema, siis mida rääkida teistest maadest. Seesama Kreeka – tema ka arvab, et Euroliidu hind on liiga kõrge. Kui ta astus Euroliitu, olid tal mingid soodustused, kuid euro, nagu arvatavasti ka Eestis, kergitas järsult hindu, kergitades need kõrgeltarenenud tööstusmaade tasemele, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Šveitsi... ja muidugi läks inimestel elu raskemaks. Neis arenenud maades endis on ka osa inimesi rahulolematud sellepärast, et selle maa majandusest antakse raha kümnete miljardite kaupa kellelegi abiks kriisist väljumiseks. Nii Saksamaa, Prantsusmaa jt maade elanikel ei ole enam nii hea elada. Ja need meeleolud võivad ühel momendil aktiviseeruda, kui tõstatub küsimus „Aga milleks meil seda vaja on?»

Millest algasid NLiidu probleemid? Iga vabariik, eriti kui algas perestroika, arvas, et tema toidab või liialt osaleb ühtses liidulises majandusruumis. Venemaa arvas, et tema kõiki toidab, Kesk-Aasia vabariigid arvasid, et nemad annavad kõigile puuvilla jne. Kõik arvasid, et kui nad jääksid üksinda, siis saab neil olema kergem. Lahunemise protsess sellest  algaski. Samasugused meeleolud tekivad Euroopas. Ameerikal pole ka praegu kerge. Ta ei tea, kuidas olukorrast väljapääsu leida. Jah, trükib uusi dollareid, kuid majandust sellisel viisil ei peta, USA võlg ületab talutavuse piiri. Peab ta vastu vaid selletõttu, et kogu maailm maksab roheliste kupüüridega. Otsitakse moodust, kuidas ellu jääda, kuid mitte mingite liitude abil. Eelkõige et ise ellu jääda. Miks algas mittemillestki Lähis-Idas äkki see revolutsioonide laine. Kui USA ja NATO toetavad mõndakümmet-sada inimest, kes jooksevad botastes ringi ja räägivad, et neid ahistatakse, andke neile vabadust, ja seda samal ajal, kui kogu maailmas on rahulolematud ja inimesed mässavad, siis on ju ilmselge, kellele on see kasulik, kuspoolt tuul puhub...

Tulekahju Lähis-Idas läkski lõõmama - suurepärane – praegu on seal nafta odav ja see on vesi rahvusvaheliste kompaniide veskile, kriisi ajal väga kasulik, et mitte sõltuda Venemaast, samas võib ise kontrollida nii iraagi kui liibüa naftat ja mitte tunda hinnasurvet ebasõbralike maade poolt. Loomulikult saab sõjatööstuse kompleks suure stiimuli.
USA on huvitatud, et Euroopas oleks rahutu. Praeguseks euro tugevnes, ühtne Euroopa muutus tööstuslike näitajate ja paljuski muus USA konkurendiks. Samuti muutub Hiina suureks konkurendiks, kuid Hiinaga on seni raske midagi ette võtta, kuni käib suhete sissesedamise periood, kuid plaani peetakse. Seega, mida halvem Euroopas, seda parem   Ameerika Ühendriikidele. Seepärast korralageduse protsesse nii väga tagant õhutataksegi.

Teise Maailmasõja ajal sai kõige enam kasumit teadagi USA, sest ta asus ookeani taga, tarnis palju relvi, selle tulemusena tema tööstus tõusis kõrgele tasemele ja sai võimsa tõuke majandustõusuks. Umbes sama nad püütakse teha ka praegu. No ja muidugi on pingeseisund Idas talle soodne.

Kõik käib lainetustena. Kui  Euroopa sai omal ajal jagatud, tehti Varssavi leping ja NATO, kõik vaatasid läbi raketiseadmete sihikute, valitses vastastikune vaoshoitus, vähemalt mitte sõjaline vastasrinne. Pärast see lagunes, kusjuures sugugi mitte eriti korrektselt. Pärast tekkis Euroliidu tendents, kõiki koguti ühtekokku, ja jälle algab selle sinusoidi laine, kui finantsmajanduslikud huvid põrkuvad: igaüks vastutagu enda eest.

Kõige selle taustal mis siis toimub praegu Venemaal? Luuakse tolliliitu, Euroopa omale sarnast. Venemaa ja mõned endised liiduvabariigid asuvad praegu sellel etapil, kui Euroopa alles hakkas ühinema, kui oli vaja arendada turge. Püstitatakse nii poliitilisi kui ka majnduslikke eesmärke, püütakse luua julgeolekusüsteem, et toiduanied oleksid maksimaalselt omamaised, samuti rasketööstus. Põllumajanduses on juba  tulemusi näha, teravilja osas oleme  jõudnud ekspordi tasemele, seda pole aga ammu olnud: algas see Hruštsovi ajal, kui ostsime Kanadalt teravilja ja ostsime siiamaani. Nüüd me müüme suuri koguseid teravilja Lähis-Idale ja teistele maadele. Tuleb ka muude kaupade osas tõusta omavarustuse tasemele ja minna üle ekspordile. Selles mõttes on meil majandus veel enam-vähem terve. Antud momendil võidab see, kel on turud, kuhu müüa oma kaupa. Järgmine majanduse trump on arenevate maade käes. Brasiilia, India, Hiina, Venemaa ja paljude suurte maade turud muutuvad väga ligitõmbavateks ja neid turge on vaja täita esmajoones kodumaise toodanguga.

Vaja on stabiilsust. Ja meie juhid tunnetavad seda vastutust. Me loodame, et kriis meil Venemaal möödub vähem katastroofiliselt, kui  see võib juhtuda teistes maades.

Vaja on tarka juhti. Paljud räägivad praegu, et kui Putin tuleb jälle võimule ja jääb sinna kaheks tähtajaks, siis toob see kaasa seisaku nagu oli Brežnevi ajal. Ma olen mõne korra Putiniga suhelnud, ta on jõukas ja igati edukas inimene ning  troonil olla pole tema elu peamine eesmärk. Ta annab aga endale ka aru, et praegu pole selliseid liidreid, kellele kogu maa juhtimine üle  anda.