Print this page

Press meist

Viktor Jerofejev: Vabadus on oskus kasutada sulle eluajal antut
Viktor Jerofejev: Vabadus on oskus kasutada sulle eluajal antut
Raul RATMAN
16.11.2011

Meediaklubi „Impressum" kutsel käis suvel Tallinnas maailmas hinnatud vene literaat ja telejuht Viktor Jerofejev. Tema raamatuid on tõlgitud 40 keelde. Jerofejevi vaarisa Aleksandr Popov oli üks raadio leiutajatest. Tema sugulusliinis leidub Dmitri Mendelejev, keemiliste elementide perioodilisussüsteemi looja. Ta on sugulussidemetes ka poeet Aleksandr Blokiga. N.Liidus kuulutati Jerofejev dissidendiks. Uuel Venemaal on ta jäänud sõltumatute vaadetega inimeseks.

Meil, venelastel, pole ajaloolist vabadust

Kirjanikuga kohtumise teema oli „See magus sõna - vabadus!". Vabaduse teema on esindatud Jerofejevi kõigis teostes. Ta peab seda äärmiselt aktuaalseks nii tänase Venemaa kui ka teiste endiste sotsialismimaade jaoks.

"Meil Venemaal ei ole „suhtlemisest vabadusega" midagi välja tulnud," kurtis Jerofejev. „See ei ole intelligendi kaeblemine ega diagnoos. Me tõesti ei ole sellega siiani toime tulnud. Meil taastekitatakse kahte liiki vabadust: esimene - täielik vaba voli, milles oleme kenakesti pea kaotanud; teisest küljest tunneme, et vabadus on vajalik, kuid ei tea, milles see meie jaoks seisneb. Meil on nüüd valikuvõimalus. See ajab ärevusse, tekitades kõikelubatavuse tunde. Teisest küljest on see seisund, mis varjutab meie eest viimsegi elutõe.

Meie, vene rahvas, tegeleme teistest sagedamini elumõtte otsimisega. Ameeriklane on selle leidnud, inglane loobunud otsimast, vene inimene aga jätkab selle otsinguid sajandite kestel, kuid tulemusteta: ta ei leia seda. Kuigi otsing tuleb kasuks."

„Hindan seda otsingut väga. Tendents, et me peame elumõtte lõpuks leidma, on teravdunud. Kui vaatamata pingutustele seda ikkagi ei leia, siis mõtleme selle välja: utoopia alal oleme suured meistrid," nentis Jerofejev.

„Meie rahval on veel üks suur anne - elav kujutlusvõime, millega me sageli teisi rabame. Meil on potentsiaali, kuid me rakendame seda vähe. Ajaloolist vabadust pole meile antud. Eksisteerides Ida ja Lääne vahel, oleme kulutanud aega omaenda, tõelise vene valitsemisviisi väljaselgitamiseks. Me ei ole lahendust leidnud, kuigi oleme end hirmsasti ära kurnanud. Meie ajalugu pole õnnelik olnud, heroiline aga küll. Vabadusepuudus on saatnud meid sajandeid," mõtiskles kirjanik alustuseks.

Meediaklubis "Impressum", mis loodi eelkõige ajakirjanike jaoks ja kus kohtumine aset leidis, kõlanud küsimustele vastates puudutas Jerofejev seda, kuidas tänases Eestis aeglaselt, kuid järjepidevalt hävitatakse vene meediat ja vene teatrit, kuidas piigi otsa on võetud vene koolid. Küsiti, kuidas kirjanik suhtub praeguste Eesti võimude ideesse kahe põlvkonna jooksul läbi viia vene elanikkonna täielik eestistamine?

Jerofejev vastas: „Võtan seda retoorilise küsimusena. Täiesti selge, et Eestis ja teistes Baltimaades tuleb säilitada meie imepärane keel. Meil on ilus keel, ilusad naised ja must kalamari - seda polegi vähe!

Kui ma töötasin õppejõuna Ameerikas, märkasin tendentsi, et kui emigrantide esimene põlvkond ei kisu end veel lahti oma keskkonnast, ei loobu oma keelest, siis teine põlvkond selle juba minetab, tahab olla ameeriklane; kolmas aga otsib juba oma juuri, kahetseb, et ei tunne vanaisade keelt. Mulle tundub, et see toimub nii ühiskonna kui ka riikidega. Vene keele kaotamine ei tee Balti riike paremaks, vastupidi, see vaesestab nende vaimset potentsiaali, sest vene keele taga on võimas kultuur, mida võib võrrelda renessansiga."
 

Eesti mittekodanikud pöördugu sõltumatute Ameerika advokaatide poole!

Jerofejevile anti üle kiri kirjanik Reet Kudult (elab praegu Belgias), kes palus selle ära trükkida Lääne ajalehes, kas inglise või prantsuse keeles. Sest kui avaldada pöördumine vene keeles, võidakse seda võtta kui nn Kremli-mänge.

Küsimus kõlas: kuidas Jerojejev võiks selgitada sellist ajaloolist paradoksi, kus esimene, mis Eesti N.Liidu koosseisust väljudes tegi, oli kolmandiku elanikkonna ilmajätmine kodanikuõigustest? Sajal tuhandel inimesel on siin siiani hall pass, s .t mittekodanike isikutunnistus. Tsiviliseeritud Euroopa jaoks peaks see olema häbiplekk. Kuid Euroopa ei taha sekkuda Eesti siseasjadesse ega viia küsimust kooskõlla demokraatia põhimõtetega. Kohalikud propagandistid toovad õigustuseks nn Nõukogude okupatsiooni.

Jerofejev tõdes: „Paljud näevad ja saavad aru, et viimased 20 aastat käib Eesti ja Venemaa vahel „abielulahutusprotsess". Siin on kaks tõde ja kaks õigust, mis ei lange kokku. Eestlastel on asjast oma ettekujutus, meie kaasmaalastel aga teine. Universaalne tõde pole siin võimalik. See küsimus pole reguleeritav. Eesti tõde, Eesti tulevikuväärtused erinevad tugevasti neist väärtustest, millega on siia tulnud omal ajal meie kaasmaalased, kas ehitustele või muule tööle, leidnud siin endale kodu. Eestlaste tunded ja nende inimeste tunded, kes momendil on jäänud õigusteta oma uuel kodumaal, - neid pole võimalik kokku sobitada, need on kaks erinevat maailma.

Euroopale apelleerida on mõttetu. Euroopa on alati tundnud hirmu Vene impeeriumi ees ja mõelnud, kuidas teda nõrgestada. Pigem ta toetab oma väikseid vendi eestlasi, kui kuulab Venemaad. Solvangud vene elanikele, mis siin on tehtud, see on teatud kättemaksuvorm, väga julma kättemaksu vorm, teatud komplekside väljaelamine, mis on nüüd pööratud siiajäänud inimeste vastu, kes pole toimunus üldsegi süüdi.

Koletu lugu Pronkssõduriga (soldat täidab käske, sõdureid ei solvata) ületab igasuguse riikliku viisakuse piirid. See on kurjuse revanši, ajaloolise kättemaksu periood. See jätkub, ja teie tahes-tahtmata olete selle perioodi ohvrid. Selle küsimuse lahendamiseks on diplomaatiast vähe. Mulle tundub, et neid inimesi, kes osutusid sellises situatsioonis olevaks, on Venemaal vaja rohkem toetada.

Mispärast kestab tervelt 20 aastat suhtumine, et neid ei loeta kodanikeks? Ehk tõesti kardetakse, et toimub tagasipööre, et jälle taastub võim, mis oli vastukarva?

Tuleb oma õigused kätte võidelda meetoditega, mis võivad olla paradoksaalsed. Näiteks otsida kaitset nende juures, kes võiksid teie poolele asuda, võtta endale USA advokaadid, kellele kohalik võim kardab väljendada oma halvakspanu. Iga eraldi probleem tuleks lahendada kohtu kaudu: kui inimesele liiga tehakse, peab ta ju leidma vahendi, millega ennast kaitsta. Kui riigil on põhiseadus, mille järgi võib jätkata apartheidi, siis tuleb seda arutada rahvusvahelistes instantsides. Tuleb leida spetsiaalselt selleks välja õpetatud inimesed. Miks just Ameerika advokaadid? Sest raha eest töötava ameeriklasega ei saa kohalik võim toorutseda."
 

Vallatu kurioosum putši ajal

Kirjanikult küsiti ka säärast: kus olite 19. augustil 1991?

"Puhkusel! Mind ei lastud kaua aega välismaale "Metropoli" pärast, ainult Poolasse (mu naine oli poolatar). Kui algas suhteline liberaliseerimine, siis 1988-ndal ühel dineel, mille Roland Reagan korraldas Moskvas, küsis Gorbatšov minult: "Miks sind Kirjanike Liitu ei võetud?" - "Ei võetud ja kõik." Juba järgmisel päeval helistati Kirjanike Liidust ja kuidagi lipitsevalt küsiti: "Viktor Vladimirovitš, miks te meile sisse ei astu, me juba ammu ootame?" Olin rabatud, kui ruttu see kõik käib. Reagan aga küsis: „Kas Ühendriikides olete käinud? Ei? No ma kutsun teid külla." Juhtuski see, mis juhtus.

Ja 19. augustil 1991 olin perega Prantsusmaal Bretagne'is. Seal ma putšist kuulsingi. Siin on ka mingisugune müstika. Peesitasin rannaliival, ja äkki näen - minu juurde suundub Prantsuse televisioon. Kuidas nad mind küll leidsid!? Mind pandi riidesse, ja siis ma pidin putši paljastama. Taustal aga kaks päevitunud prantslannat mängisid bädmingtoni... Palja ülakehaga, „apelsinid" hoogsalt hüplemas. No ma seal siis vehklesin ja paljastasin ja paljastasin... Ekspressiivselt žestikuleerides. Õhtul kell kaheksa läksin hotelli ennast vaatama. Kõik istuvad teleri ees, juba teavad - siin käis Prantsuse televisioon, mind filmiti, nüüd näitavad uudistes. Ja tõesti, uudised algavad: Moskvas on putš, minu larhv supelrannal, ma midagi räägin ja need kaks prantslannat minu selja taga keksivad... (Naer saalis - R.R.) Mõtlesin: „Milline pühaduseteotus! Mina räägin neile seal putšist, aga nemad korraldavad toplessi!"
 

Isa on minu jaoks hindamatu."

Jerofejevi isa oli tuntud diplomaat. Töötas Kremlis koos välisminister Molotovi abilistega, oli Stalini prantsuse tõlk. Oskas jääda korralikuks inimeseks ka süngetel aegadel. Kirjutas raamatu „Diplomaat". (Muide, Viktor Jerofejevi üks viimastest bestselleritest on raamat Stalinist. - R.R.)

„Aastal 1942 töötas isa Stockholmis Nõukogude saatkonnas, oli kuulsa diplomaadi Aleksandra Kollontai isiklikuks sekretäriks. Ta kohtus 22-aastaselt selle legendaarse naisega ja töötas koos temaga kaks aastat.

Muide, kas teate ka, millega nad tegelesid? Isa oskas hästi prantsuse keelt ja aitas Kollontail kirjutada memuaare Mehhiko kirjastusele. Aastail 1942-1944! Samal ajal käis sõda, kõige hirmsamad aastad, nõukogude totalitarism. Kollontai oli ainus, kes nimetas Stalinit Sosoks, nagu vanad bolševikud. Minu isa võttis osa Soomega rahu sõlmimise läbirääkimistest, mida Kollontai Rootsis pidas. Pärast sidus saatus isa Prantsusmaaga, kus ma veetsin lapsepõlve. Isa oli seal NSV Liidu saatkonna kultuurinõunik. Mu head lapsepõlvetuttavad olid Picasso ja Yves Montand, kes käisid meil külas sõprade staatuses.
 

Hiljem oli isa UNESCO peadirektori asetäitja ja asepresident."

Jerofejev rõhutas: „Vabadus on oskus kasutada seda, mis on sulle antud sinu elu ajal. Parim kirjanik on kahe kultuuri kirjanik. Olen väga tänulik isale, et ta võttis mind igale poole kaasa. Mu mõlemad vanemad pärinesid aastast 1920, olles läbinud kõik tolle perioodi katsumused. Ema töötas Jaapanis, tema sai esimesena teada Richard Sorge hukkamisest..."

Kirjanik pani "Impressumi" kuulajaskonnale südamele: „Olge head vanemad oma lastele, head vanaemad-vanaisad oma lastelastele - see on iga põlvkonna jaoks kirjeldamatult tähtis."
 

Isegi siis, kui see tõde avastatakse liiga hilja - tahaksin omalt poolt lisada.

 

Viktor Jerofejev, vene kirjanik, teleprogrammi „Apokrüüf" autor ja juht. Kandidaadiväitekiri „Dostojevski ja prantsuse eksistentsialism" ilmus USA-s eraldi raamatuna. Aastal 1979 visati Jerofejev almanahhi „Metropol" asutamise pärast NSVL Kirjanike Liidust välja ja kuni 1988. aastani tema raamatuid ei trükitud. Kõige kuulsam Jerofejevi romaan on „Русская красавица" (Vene kaunitar). Tema jutustus „Elu idioodiga" sai Alfred Schnittke ooperi libretoks. Raamatu „Hea Stalin" kavatseb ekraniseerida Hollywood. (Muide, kirjutada 21. sajandil raamat, mille pealkirjaks „Hea Stalin", on suur julgustükk.)

PEN-klubi liige, Vladimir Nabokovi kirjandusauhinna laureaat (1992), Prantsuse kunsti ja kirjanduse ordeni kavaler (2006).

[esiletõsted]


Meie, vene rahvas, tegeleme teistest sagedamini elumõtte otsimisega. Ameeriklane on selle leidnud, inglane loobunud otsimast, vene inimene aga jätkab selle otsinguid sajandite kestel, kuid tulemusteta.

20 aastat käib Eesti ja Venemaa vahel „abielulahutusprotsess". Siin on kaks tõde ja kaks õigust, mis ei lange kokku.