Print this page

Uudised

Press ja nõudlus reaalsuse järele
Press ja nõudlus reaalsuse järele
20.09.2012

Ajakirja Russki Reportjor peatoimetaja Vitali Leibin kõneles sellest, kuidas elab tänapäeva Venemaa ja kuidas seda elu kajastab meedia.

Võib liialdamata öelda, et Eesti ajakirjanikud ootasid väga järjekordsed kohtumisõhtut rahvusvahelises meediaklubis Impressum. Avalikule kohtumisele ajakirja Russiki Reportjor peatoimetaja Vitali Leibiniga registreerus üle 40 ajakirjaniku.

Kõige rohkem huvitas Tallinna publikut, kuidas ajakirjal Russki Reportjor õnnestus viie aastaga saada Venemaa üheks kõige populaaremaks nädalakirjaks. Praegu ületab väljaande tiraaž 150 000 eksemplari. Vitali Leibini vastus oli otsekohene: “Me hakkasime oma ajakirja välja andma, sest tundsime, et riigis on tekkinud nõudlus reaalsuse, tänapäeva Venemaa elu adekvaatse peegelduse järele. Parim vahend selle nõudluse rahuldamiseks on aga klassikaline reportaaž.“

 

Ta rääkis Russki Reportjori edu ajaloo mõnedest detailidest. Ajakirja Russki Reportjor ajakirjanikud on Venemaa risti-põiki läbi sõitnud. Nad kirjutavad elust Moskvas ja Kaug-Idas, Jakuutias ja Kaukaasias. Lugejatele avaneb mitmepalgeline, dünaamiliselt arenev, probleemidest tulvil, kuid sihikindlalt edasi pürgiv Venemaa. Ajakirjas ilmuvate reportaažidega kaasnevad Venemaa parimate fotoreporterite pildid. Igas numbris on oma põhiteema, nö nael, millele võib olla pühendatud kuni kümme lehekülge.

Loomulikult küsiti Vitali Leibinilt, kas Venemaal valitseb sõna- ja trükivabadus. Moskva külalise vastus oli kategooriline: „Sellist sõnavabadust nagu Venemaal pole ilmselt üheski lääneriigis.“ Ja lisas selgituseks, et raske on ette kujutada, et sõjategevuse ajal saanuks lääne ajakirjanikud asuda vaenlase poolele nagu seda vabalt tegid mõned Moskva väljaanded Vene-Gruusia sõjalise konflikti ajal.

Seejuures on Vitali Leibin veendunud, et venemaalased on muutunud pressis avaldatava vale ja demagoogia suhtes immuunseks. „Kui räägitakse, et Venemaa on hirmus autoritaarne riik ja kõik on televisiooni poolt zombie’statud, siis see on puhas vale,“ kinnitas ta Tallinna publikule. Vene inimest pole võimalik zombie’stada. Inimesed põrkasid perestroika ajal ja 1990. aastatel kokku sellise reaalsusega, mida teised pole uneski näinud. Seepärast on Vene auditoorium väga umbusklik, märksa umbusklikum kui ameeriklased või eurooplased.

Väärib märkimist, et diskussiooni osas puudutati paljusid valupunkte, mis on aktuaalsed nii tänapäeva Venemaal kui ka Balti riikides. Näiteks paluti külalisel öelda, mida ta arvab Venemaa süsteemitust opositsioonist. „Opositsionäärid tahavad võimu, samal ajal kui meie tahame riigi normaalset arengut,“ ütles Leibin. „Normaalset arengut kõigis valdkondades – tööstuses, teaduses, kultuuris, demokraatias.“ Seejuures rääkis ta huvitavast tähelepanekust: „Meie liberaalse keskkonna teatud osas ikka veel peetakse häbiväärseks armastada oma kodumaad, olla patrioot.“

 

 

Küsimustele vastates avaldas Vitali Leibin oma arvamust ka oma kaasmaalaste valupunktide kohta tänapäeva Eestis. Külaliselt küsiti, mis ta arvab kodakondsusetuse probleemist ja vene koolide eestistamisest. Russki Reportjori peatoimetaja ütles, et inimese rahvusliku koodi jõuga muutmises, aga just nii võib iseloomustada praegust vene kooli „reformimist“, on midagi totalitaarset. „Russki Reportjor kirjutab sellest kindlasti.“

Kohtumine kestis kaks tundi ja lõpetuseks kingiti huvitavamate küsimuste esitajatele Russki Reportjori ajakirjanike raamatuid. Kohtumise moderaatorid olid klubi Impressum asutajaliikmed Komsomolskaja Pravda peatoimetuse kolumnist Galina Sapožnikova ja nädalalehe KP-Baltija kirjastaja Igor Teterin.