Print this page

Uudised

Müüdid kui ajaloo kõrvakiilud!
Müüdid kui ajaloo kõrvakiilud!
12.11.2013

Armen Gasparjan – publitsist, ajaloolane ja raadiojaama „Golos Rossii“ saatejuht, esines klubis „Impressum“.

Juhtus nii, et vaevu jõudes Tallinnasse, otsustas Armen Gasparjan esmajärjekorras külastada Eesti pealinna raamatupoode, et tutvuda professionaalsetes huvides siin väljaantava ajaloolise kirjandusega. See aga, mis ta nägi, paiskas klubi „Impressum“ külalise tõelisesse šokiseisundisse.

 

Armen Gasparjan räägib ajaloolise mütoloogia „saavutustest“ postnõukogude riikides viimase 20 aasta jooksul.

 

Ta vaatas poodide riiuleid, mis olid täis Kolmanda Reich´i liidrite ja uljaste 20-nda SS divisjoni Eesti ohvitseride, kes omal ajal andsid vandetõotused Hitlerile, portreedega raamatuid ning ei suutnud aru saada – kus ta asub. Kas tõesti on selline asi võimalik riigis, kes on Euroopa Liidu liige? Ostes oma edaspidisteks publitsistika- ja uurimistöödeks kümmekond kilo taolisi raamatuid, kalendreid ja suveniire, tuli ta klubi „Impressum“ istungile mõnevõrra rusutud seisundis.

Saalis, kus toimus kohtumine, polnud ühtegi vaba kohta.

 

Saal oli pilgeni täis, nii et tuli panna isegi lisa istumiskohti. Rääkides selles, kuidas peale NSVL lagunemist, tuli postnõukogude riikide liidritel kiires korras koostada oma riikide kangelaslikke ajalugusid, tõi Armen Gasparjan ikkagi Eesti „kogemuse“ traditsioonilistest ajaloo müüdiloomingu piiridest välja. See, mida on viimase kahe aastakümne jooksul kokku luuletatud Eestis, on tema arvamusel juba mitte lihtsalt  kelm arhiividokumentides fikseeritud ajalooliste faktide moonutamine, vaid kõlav kõrvakiil ajaloole kui teadusele.

Ühiskondlik tegelane Dmitri Klenski esitab külalisele küsimust.

 

Armen Gasparjan loetles kõige kahtlasemad ajaloolised müüdid, mis tänapäeva Eestis poliitikud on välja kuulutanud ning massiteabe vahendites tiražeerinud. Esimene nendest on see, et 1918-1920 aastate sündmusi, mida siin nimetatakse Vabadussõjaks, olid täis kangelaslikkust ja rahvuslikku romantikat. Nendel aastatel, rõhutas esineja, oli toime pandud palju sündsusetuid tegusid. Kõige häbiväärsem nendest oli julm Loodearmee ohvitseride ja sõdurite hävitamine Eesti valitsuse kokkuleppel bolševikega. Sellest ei taha täna Eestis keegi häbenedes meenutada. Teiseks kahtlaseks müüdiks on kinnitus, et 30-ndatel aastatel oli Eestis klassikalise Lääne demokraatia tingimustes väga hea elu. Mitte keegi ei taha rääkida sellest, et riigis kehtis diktaatorlik režiim, et ökonoomika oli kriisiolukorras, töötus oli piiriäärne, vanglates olid vahi all hulgaliselt poliitvange. Ning pole üldse juhuslik, et paljud Eesti elanikud olid siiralt õnnelikud tollase totaalse režiimi languse üle ning aplodeerisid nende riigi astumise üle NSVL koosseisu.

Armen Gasparjan demonstreerib näidisena Eesti eseslaste ülistamisest ajakirja, mille ta ostis ajalehekioskist, kaanepilti. Iseloomulik on see, et eetikeelsest tõlkest on ajakirja „Kultuur ja elu“ nimeline.

 

Kuid kõige haavavamaks müüdiks on klubi „Impressum“ külalise jaoks ideoloogiline doktriin, millega kooskõlas võitlesid Eesti sõdurid ja ohvitserid Teises Maailmasõjas  20-nda SS divisjoni koosseisus oma isamaa vabaduse ja iseseisvuse eest. Just selle mõeldamatuse toetusena on täidetud tänapäeva Eesti meediaruum arvukalt ja suurepäraselt väljaantud „töödega“, mille Armen Gasparjan avastas kohalike raamatukaupluste riiulitel ja pressi kioskites.  

 

Oma esinemises vastates kohalolijate küsimustele, seletas külaline, et Eesti esseslased ei saanud kuidagi võidelda oma riigi vabaduse eest juba ainuüksi sellepärast, et saksa okupatsiooni aastatel sellist riiki lihtsalt ei olnud. Oli Ostland Protektoraat, mis allus Berliinile, aga 20-nda SS divisjoni noorsõdurid andsid vandetõotuse Hitlerile. Muide, tolle divisjoni tuumiku koostasid endised karistuspataljoni liikmed, kes osalesid Eesti juutide ja Pihkva partisanide hävitamisel, külade mahapõletamisel, mahalaskmistel ning teistes kuritegudes, mis ei oma aegumistähtaega.

Nädalalehe „Den za dnem“ ajakirjanik, Nikolai Karajev, avaldab oma arvamust kohtumise diskussiooni osa suhtes.

 

Kohtumisel oli tõstatatud palju teemasiud, kuid see – Eesti sõjaväe kangelaslikustamine ning Teise Maailmasõja tulemuste ülevaatamise katsed – kõik see osutus Armen Gasparjanile enamaktuaalseks. Ta rääkis sellest, et külastas Tallinna Okupatsioonimuuseumit ning kuidas tundis piinlikust seal väljapandud eksponaatide primitiivsuse pärast. Veel teatas Armen Gasparjan, et raadiojaama „Golos Rossii“, kus ta töötab, ajakirjanikud kavatsevad järgmisel aastal käiku lasta spetsiaalse infoportaali, mis on pühendatud Baltimaade 70-aastasele natsistidest vabastamisele. Ta loodab, et see projekt aitab eraldada müüdid ajaloolistest faktidest, mis tänapäeval on üsna aktuaalne mitte ainult Eesti jaoks, vaid ka teistele Baltimaadele.

Peale ürituse lõppu, toimub selle osanike ja külalise vahel traditsiooniline arvamuste vahetus.

 

Kohtumine Armen Gasparjaniga kestis klubis „Impressum“ kaks tundi. Kohtumise moderaatoriteks olid klubi „Impressum“ asutajad -  nädalalehe „Komsomolskaja pravda“ – Baltija“ kirjastaja - Igor Teterin ja „Komsomolskaja pravda“  peatoimetuse vaatleja - Galina Sapožnikova.