Print this page

Uudised

Parim stsenarist on elu
Parim stsenarist on elu
28.01.2014

2014. aasta hooaja klubis Impressum avas vene dokumentaalkino guru Aleksei Samoletov.

Tallinnas toimunud kohtumise teema oli sõnastatud nii: „Maailm piiril: kaadris ja kaadri taga“. Teema valik polnud juhuslik. Klubi külaline sattus esimest korda televisiooni veel oiuta lapsena. Ja on tänini sinna jäänud. Ta on läbi käinud paljudest „tulipunktidest“, näinud, kuidas hukkuvad sõdurid ja süütud inimesed. Veel teab ta, kui kiiresti sai otsa paljude tema kolleegide elu, kes viibisid Afganistanis, Tšetšeenias ja teistes meie planeedi rahututes piirkondades. 1992. aastal oli Alekseil kolm sõpra, kes nagu ta isegi otsustasid end proovile panna ekstreemajakirjanduses. Praeguseks on neist elus ainult tema.

Aleksei Samoletov peab ennast õnnelikuks inimeseks. Mitte üksnes sellepärast, et saatus on talle armuline olnud ja tal on õnnestunud eluga pääseda ka kõige räbalamatest olukordadest. Õnnelikuks teeb teda filmidokumentalisti töö, mida ta väga armastab ja ilma milleta ta oma elu ettegi ei kujuta. Aga selles töös on tema arvates kõige tähtsam olla aus ja siiras. Siis ei jõua su film mitte ainult vaataja mõistuseni, vaid ka hinge.

Meriton Grand Conference & SPA konverentsisaal, kus kohtumine toimus, oli ka seekord rahvast täis.

 

Kohe kohtumise algul tegi Aleksei Samoletov ettepaneku vaadata üht tema hiljuti valminud filmi, mis on pühendatud mullustele traagilistele sündmustele Venemaa Kaug-Idas, kui üle kallaste tõusnud Amuuri jõe tekitatud üleujutus ähvardas häda ja õnnetusega sadu tuhandeid inimesi. Film jättis Tallinna publikule sügava mulje. Vaatajaid ei hämmastanud üksnes kaadrid veestiihia raevukus, vaid ka Vene riigi suhtumine, kes paiskas kõik oma jõud ja ressursid, et aidata kaugidalastel stiihiaga võidelda. Tulemus: ükski rahulik elanik üleujutuse tõttu ei hukkunud.

Aleksei Samoletov esines äärmiselt siiralt ja hingestatult, võites sellega publiku südame.

 

Aleksei Samoletov peab filmidokumentalisti jaoks väga tähtsaks näidata praeguse Vene ühiskonna tegelikke meeleolusid, selle sisemist potentsiaali, kõlbelist sihikindlust. Elu on parim stsenarist, ta toodab iga päev hulgaliselt süžeesid, mis on väärt publitsistlikku lahtimõtestamist. Seejuures teeb klubi Impressum külalisele heameelt, et venemaalased püüavad praegu naasta oma allikate, ajaloo ja oma maa traditsioonide juurde.

Üritusel osalejatel oli külalisele palju küsimusi.

 

Kohtumisel jutustas ta näitena oma suguvõsast, kus oli andekaid insenere, ehitajaid, teatritegelasi. „Kui sa oled osanud säilitada oma suguvõsa ajaloo, siis ka su lapsed hakkavad seda mäletama,“ ütles Aleksei Samoletov. Just perekonnast saab alguse tõeline patriotism, ütleb ta. Aga seda, et paljudest noortest venemaalastest saavad patrioodid, näeb ta iga päev oma silmaga. Näiteks tema poeg tahab saada sõjaväelaseks, poja sõbrad samuti ei viili sõjaväeteenistusest kõrvale, vaid tahavad aega teenima minna. Ent tegemist on ju edukate, intelligentsetest peredest pärit  Moskva poistega. See on tänapäeva Vene ühiskonnas midagi uut.

Aleksei Samoletovi dokumentaalfilm Kaug-Ida üleujutusest jättis vaatajatele sügava mulje.

 

Kohtumisel esitati külalisele arvukalt küsimusi. Näiteks küsiti Aleksei Samoletovilt, kas tänapäeva ajakirjanik saab aidata inimestel lahendada ühtesid või teisi elulisi probleeme. Ta üksnes ei vastanud jaatavalt, vaid tõi ka mõned näited, kuidas ta ise on inimesi aidanud. Näiteks paigutas ta Moskvas hooldekodusse laste poolt hüljatud vanainimese. Afganistanis tegi ta videoklipi loomaaiast, kus loomi ähvardas sõja ajal hukkumine, kuna keegi ei tahtnud nende toitlustamise eest maksta. Neid kaadreid näitasid maailma juhtivad telekompaniid ja mõne päevaga koguti loomaaia tarbeks 6 miljonit dollarit annetusi.

Ajakirjanikke huvitas kõige rohkem nüüdisaja dokumentaalfilmi gurude professionaalne „köök“.

 

Mõistagi taheti teada, kuidas külaline suhtub Ukrainas toimuvasse. Vastus oli äärmiselt täpne ja lakooniline: „Minu arvates käib seal suurte rahade sõda, inimesed Maidanil on aga selle heitluse haledad statistid.“ Esitati küsimus ka kohaliku probleemi kohta – 20. Eesti SS-diviisi ja selle võitlejate heroiseerimisest. Aleksei Samoletov ütles, et lapsepõlves luges ta läbi saksa autori kirjutatud raamatu SSi tegevusest, mis mõjus talle tõelise šokina. Neil kuritegudel, mis SSlased sõja ajal toime panid, ei saa olla üksnes mingit õigustust, vaid sel puudub ka loogiline seletus. Seepärast peab ta nende heroiseerimist nähtuseks, mis väljub ajaloolise loogika ja inimliku kõlbluse raamidest.

Intervjuu kolleegidele telekanalist PBK.

 

Kaks tundi läksid nagu lennates ja kui saabus aeg hüvasti jätta, ei tahtnud paljud sellega leppida. Siis tegi Aleksei Samoletov ettepaneku vaadata veel üht tema filmi „Valentina Tereškova. „Kajakas“ ja „Kull““. Peaaegu kõik üritusel osalenud jäid saali ning alles pärast filmi lõppu saatsid nad külalise marulise ja kauakestva aplausi saatel teele.