Print this page

Eelteated

Klubis Impressum esineb tuntud vene filmirežissöör Aleksandr Proškin

Võib liialdamata öelda, et selle režissööri filmidega on üles kasvanud terve nõukogude ja vene vaatajate põlvkond. 45 aasta jooksul on Aleksandr Proškin teinud üle kahekümne filmi, mille hulgas on sellised tuntud tööd kui „Mihhailo Lomonossov“, „Viiekümne kolmanda aasta külm suvi“, „Nikolai Vavilov“, „Vene mäss“, „Doktor Živago“ jt Klubi Impressum külaline on pälvinud mitu filmiauhinda: Nika, Kuldne Kotkas, Kinotaur. Talle on antud Vene Föderatsiooni rahvakunstniku aunimetus.

Seekordse avaliku kohtumise teema on „Film ja inimese hing: elu igavesed küsimused ekraanil“. Sellest teemast on kantud kogu Aleksandr Proškini looming ning tegelikult ka kogu ta elu.

Aleksandr Aleksandrovitš Proškin sündis 1940. aastal Leningradis kuulsa kunstniku Anatoli Proškini peres. Viimase töid võib näha Riiklikus Vene Muuseumis, samuti Venemaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja teiste maade muuseumides ning erakogudes. 21-aastaselt lõpetas Aleksandr A. Ostrovski nimelise Leningradi teatriinstituudi näitleja erialal ja viis aastat, 1961-1966, töötas Leningradi komöödiateatri trupis, mida juhtis Nikolai Akimov, kelle isiksus avaldas noorele näitlejale suurt mõju.

Pärast NSVL-i Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee juures olevate kõrgemate režissöörikursuste lõpetamist 1968. aastal töötas palju aastaid kesktelevisiooni kirjandusprogrammide peatoimetuses, seejärel loomingulises koondises Ekran. 1975. aastal tegi ühe esimestest nõukogude seriaalidest „Olga Sergejeva“ Tatjana Doroninaga peaosas.

Aleksandr Proškinit on alati erutanud inimese sisemaailm. Veel on teda huvitanud vene rahvusliku iseloomu teema – nii tuntud kui lihtsate inimeste iseloom. Režissöörina valib Proškin alati hoolikalt ja täpselt näitlejaid, kelle meisterlikkus annab ta filmidele erilise kõla. Raske ettegi kujutada, et peale Anatoli Papanovi oleks keegi veel suutnud sama siiralt mängida peaosa filmis „Viiekümne kolmanda aasta külm suvi“, kusjuures viimast rolli oma elus. See film on saanud palju prestiižseid preemiaid, sealhulgas Nõukogude Liidu riikliku preemia (1979) ja juba perestroika ajal rahvusliku filmipreemia Nika.

Seejuures ei kutsu Proškin filmidesse tähti, vaid otsib noori andeid Venemaa sisemaalt. Nii näiteks tõi ta Tambovist filmi „Mihhailo Lomonossov“ pearolli tol ajal mitte kellelegi tuntud näitleja Viktor Stepanovi, kes sai hiljem Venemaa rahvakunstnikuks. Miks? „Ta on suur isiksus ja iseseisev inimtüüp, kes võrsub võib-olla vaid kindlal põllul,“ selgitas režissöör. „Meie elukutse keerukus seisneb selles, et välja tuua näitleja isiksus“.

Tema arvates peab näitleja isiksus vastama selle kangelase isiksusele, kelle kuju tal filmis tuleb mängida. See on eriti tähtis ajaloofilmides, mida režissöör Proškin on tihti teinud. Kutsudes Pugatšovi rolli filmis „Vene mäss“ Vladimir Maškovi, lähtus ta sellest, et Pugatšov oli ise suur näitleja ja show-mees, kes võis enda peale võtta imeraatori rolli, tõusta kõrgustesse ja pärast, kukutatuna päris põhja vajuda. Ja Meškov mängis seda rolli meisterlikult.

Klubi Impressum külaline armastab Vene provintsi, selle tihtilugu raskest ja vastuolulisest elust otsib ta oma filmidele süžeesid. „Provintsis on palju rohkem inimesi, kes elavad loomulike seaduste järgi“, räägib ta. Veel ei meeldi talle, et vene filmikunst on tulvil filme, mille kangelaste elu on kaugel reaalsusest, kus on palju valet, mõttetuid intriige, vägivalda. „Minu arust on see, mis meiega praegu toimub, haigus, hullumeelsus. Kui kurjus, vaen, veri on saanud meelelahutuse objektiks, on see õudne. Inimesed, kes on harjunud ekraanil nägema vägivalda ja surma, harjuvad sellega ka elus.

Seejuures ei piirdu ta vaid torisemisega, andes õiglasi hinnanguid sellistele tendentsidele tänapäeva filmides, vaid teeb ise filme, mis nendele vastanduvad. Viimastel aastatel on ekraanidele jõudnud kaks uut Aleksandr Proškini filmi. Need on «Райские кущи“ Aleksandr Vampilovi jutustuse «Утиная охота“ („Pardijaht“) motiividel. Vampilovit peab ta tänapäeva Tšehhoviks. Peaosi mängisid filmis Jevgeni Tsõganov ja Tšulpan Hamatova. Ta film «Охрана» räägib vajadusest pehmendada ühiskonna tavasid, kurjuse ja raevu ilminguid, inimeste jagamist „omadeks“ ja „võõrasteks“. Nendes filmides pöördub režissöör normaalsete, lihtsate inimeste poole, nende tunnete, soovide poole, arvates, et tõelised filmid ei pea mitte ainult meie meelt lahutama, vaid õpetama ka väärikalt elama.

Avalik kohtumine filmirežissööri Aleksandr Proškiniga toimub 22. veebruaril 2018 hotelli Euroopa konverentsisaalis (Paadi tänav, Tallinna reisisadama piirkond, NORDE CENTRUMi kõrval) algusega kell 18.00. Sissepääs kohtumisele on vaba, kuid enne tuleb kindlasti registreeruda klubi Impressum veebilehel http://www.impressum-club.eu. Osavõtuavaldusi võetakse vastu ka e-posti teel : info@impressum-club.eu.

NB! Kohtumise päeval registreerimist ei toimu.

Küsimusi saab külalisele esitada klubi Impressum leheküljel.

Esitage oma küsimus