Print this page

Diskussioon

Euroopat ähvardab stagnatsioon, kui ta ei reageeri kaasaja väljakutsetele

Sellise järelduse tegid 27. veebruaril Tallinnas rahvusvahelise meediaklubi Impressum egiidi all toimunud ümarlauast osavõtjad.

Diskussiooni korraldama ajendas tuntud saksa politoloogi, Göttingeni ülikooli professori Peter Schulze viibimine Eestis klubi Impressum kutsel. Arutelu teema sõnastati järgmiselt: „Ühinenud Euroopa sotsiaal- ja välispoliitiline tulevik“.

Ümarlauast võtsid peale professor Schulze osa majandusdoktor Vladmir Vaingort, sotsioloog, filosoofiadoktor Jevgeni Golikov, jurist ja inimõiguste kaitsja Šahla Gadžijeva, ajaloolane ja publitsist Ilja Nikiforov, kulturoloog Boriss Tuh, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei juhatuse liige Viktor Poljakov, samuti klubi Impressum juhatuse liikmed, Komsomolskaja Pravda ajakirjanikud Galina Sapožnikova ja Igor Teterin.

Teadlased ja eksperdid arutlesid hotelli Kolm Õde väikeses ja hubases saalis Euroopa Liidu arenguperspektiivide ning nende probleemide üle, millega liit praegu maadleb. Eelkõige räägiti liberaalse eliidi ja laiade masside sotsiaalsete vajaduste konfliktist, Euroopa vasak- ja parempoolsetest poliitistest jõududest, Kreeka õppetundidest, Ukraina tulevikuväljavaadetest ja Washingtoni rollist Euroopa poliitika kujundamisel.

„Euroopas pole enam sõda, riikidevahelised verised konfliktid on jäänud minevikku, kadunud on vaen. Isegi Saksamaa ja Poola jõudsid lõpuks teineteisemõistmiseni,“ nentis Peter Schulze.

1950. aastatel oli Euroopas populaarne ja nõutud rahuprojekt, mille aluseks oli kolm tähtsat eesmärki: Teises maailmasõjas hävinud Euroopa ülesehitamine, sotsiaalset võrdsust ja sotsiaalset õiglust tagava ühiskonna loomine.

„Sellised olid Euroopa ühenduse peamised loosungid, enne kui 1992. aastal sõlmiti Maastrichti leping, mis pani aluse Euroopa Liidu loomisele. Maastricht, kehtestades ühise raha- ja finantspoliitika, muutis päevakorda. 1990. aastatel hakkasid Euroopas domineerima finantskapital ja tööstuskapital,“ tegi saksa politoloog järelduse.

Oluliselt muutusid ka hinnangud Euroopa Liidu arengule. Võtame näiteks Kreeka. Selle riigi majanduse toetamiseks on kulunud kokku 240 miljardit eurot. Ent üle 80 protsendi sellest astronoomilisest summast läks pankadele, majanduse finantssektorisse. Kreeka reaalmajanduse elavdamisele kulutati väga vähe. Paradoks on selles, et Euroopa maksumaksjad maksid näiliselt Kreekat toetades raha erapankadele.

Seejärel hakkasid ümarlauast osavõtjad arutlema tänase vasakliikumise plahvatusliku kasvu üle. „Kreekas on kasvanud ja tugevnenud protestiliikumine. Ja organisatsioon Attack on sisuliselt ülemaailmne organisatsioon. Selle analoogid on nii Hispaanias kui Portugalis, kuid tänu Püreneele või Balkanile või Alpidele pole see seni edasi liikunud. Attack kutsub üles massimeeleavaldustele liberaalse majandusdoktriini vastu.

Edaspidi on oodata sotsiaalsete meeleavalduste tugevenemist, eeskätt majanduslikult nõrkades Euroopa Liidu riikides, valdavalt Vahemeremaades. Nii pöördub Euroopa Liidu poliitika lähitulevikus, püüdes samaaegselt lahendada nii sotsiaalseid kui rahvuslikke probleeme ja vastuolusid, sissepoole,“ arvab Schulze

„Saksamaal on euroskepitikuid 7-10%, Marine Le Peni Rahvusrinne kogus viimastel valimistel üle 25% häältest, Inglismaal said Euroopa Liidu vastased (Suurbritannia Iseseisvuspartei) 27,5% valijate toetuse,“ tõi ta näite. „Euroliidus on praegu näha renatsionaliseerimise trendi. Ja kui kaasaja väljakutsetele ei reageerita, midagi ette ei võeta, siis ootab meid stagnatsioon.“

Eestimaa Ühendatud Vasakpartei juhatuse liige Viktor Poljakov rääkis, kuidas tema erakond püüab tööd teha noortega ja tagasi võita kohta Eesti poliitilise spektri vasakul tiival, ja miks vasakpoolsed on Baltikumis nii nõrgalt esindatud.

Ümarlauas avaldati arvamust, et tühjus Eesti poliitika vasakul äärel on tingitud veerand sajandit tagasi juurdunud müüdist, et kõik hea ja progressiivne on seotud turu ja liberaalse majandusega. Liberalismi pahupool on juba ilmsiks tulnud, kuid stereotüüpne mõtlemine pole veel kadunud.

Majandusteadlane Vladimir Vaingort rääkis, et postsovetlikus ruumis, kus seni domineerivad liberaalid, otsivad haritlased kõigest väest uue vasakpoolse poliitilise liikumise teoreetilisi aluseid.

Eestis tegutsevaid sotsiaaldemokraate pidasid ümarlauast osavõtjad vaskapoolseteks suurte mööndustega. Muide, paljud nõustusid mõttega, et ka Keskerakond on ideloogia poolest sotsiaaldemokraatlik. Ja isegi rohkem kui SDE ise.

Saksa politoloogi arvates tänase Euroopa vasakpoolse poliitilise liikumise jaoks „Marxi pole“. Ja sellel, kes kutsub Marxi juurde naasma, puuduvad poliitilised väljavaated. „Inimesed ei nõua mitte kommunistliku ühiskonnakorralduse doktriine ja õpetusi, vaid vastuseid väga lihtsatele ja konkreetsetele küsimustele, mis puudutavad pensioniiga, töötasu, sotsiaalkindlustust jne,“ leiab Schulze.

Peter Schulze meenutas,et 1990. aastatel juhtis ta Friedrich Eberti Fondi Moskva esindust, seejärel oli aga professor Rostovis Doni ääres. Siis tegi ta palju viljakat koostööd Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei juhatusega, püüdes neid veenda, et tark oleks loobuda K-tähest partei nimetuses ja väljendada selgelt oma sotsiaalpoliitilist orientatsiooni. VFKP on oma ideoloogia, poliitilise praktika ja programmiliste eesmärkide poolest tüüpiline sotsiaaldemokraatlik erakond, kuid selle juhtkond ei taha senisest nimest loobuda poliitilise traditsiooni tõttu. Nad ütlevad, et inimesed ei mõistaks neid.

Saksa sotsiaaldemokraatial oli ka ebaõnnestumisi. Esiteks, sotsiaaldemokraadid ei pööranud vajalikku tähelepanu keskkonnaprobleemidele ja said omale konkureeriva, kuid ideoloogiliselt lähedase rohelise partei. Teiseks, pärast Saksamaa taasühinemist ei võtnud sotsiaaldemokraadid oma ridadesse neile ideoloogiliselt lähedasi SED liikmeid. Veerand sajandit pole õnnestunud föderaalsel tasandil luua roheliste ja punaste liitu. Piirkondlikul tasandil teevad vasakpoolsed ja rohelised koostööd, kuid riiklikul tasandil mitte.

Sotsioloog Jevgeni Golikov tegi juttu sotsiaalsetest müütidest ning parem- ja vasakpoolsete mõttelisest kaheks jagamisest. Majandusteadlane Vladimir Vaingort toetas teda, viidates sellele, et faktilselt me elame sotsiaalselt orienteeritud majandusega riigis. Vähemalt Tallinnas on sellist sotsiaalset orientatsiooni näha. Ta tõi näiteks pealinna tasuta ühistranspordi.

Seejärel puudutati taas Kreeka probleeme. Kõige järgi otsustades on Saksamaal nii vasak- kui parempoolsed solidaarsed selles, et Kreeka peab oma probleemid ise lahendama ja õppima jõukohaselt elama. Euroopa Liidu liidrid on valmis laskma Kreekal eurotsoonist lahkuda ja naasta oma rahvusliku valuuta drahmi juurde. Seda enam, et see ei kustuta Kreeka metsikuid riigi- ja erasektori võlgu.

 

Peter Schulze sellest, mida arvavad sakslased Kreeka probleemidest
(saksa keeles, venekeelse tõlkega)



 

„Samuti ei päästa Euroopa Liit üksinda Ukrainat. Ainult koos Venemaaga,“ toonitas saksa politoloog. „On ilmselge, et lähema 20 aasta jooksul ei saa Ukraina Euroliidu liikmeks. Ent Euroliidul tuleks – ja see on täiesti reaalne – luua koos Venemaa ja Ukrainaga mingisugune kondomiinium ja õppida elama, arvestades vastastikuseid huve.

 

Peter Schulze tänapäeva Ukraina probleemidest
(saksa keeles, venekeelse tõlkega)

 

„Euroopa Liit seisab silmitsi globaalsete väljakutsetega. Euroopa Liit lihtsalt peab laskma ennast vähem mõjutada USA agressiivsest venevastasest poliitikast. Teiseks tuleb sinnapaika jätta sisepoliitilised laienemise projektid ja muu selline. Euroliidu prioriteediks peab saama sotsiaalmajanduslik areng,“ arvab Peter Schulze.

 

Peter Schulze sellest, mis võib Euroopa Liitu oodata tulevikus
(saksa keeles, venekeelse tõlkega)

 

Praegu seisab Brüssel dilemma ees: kas võimust võtab inglise ettekujutus Euroliidust kui ühisturust ja sõltumatute riikide majandusliidust ilma selgelt väljendunud poliiitilise integratsioonita või luuakse omamoodi poliitilises mõttes väga integreeritud „Euroopa tuumik“. Ainult siis, kui Euroopa Liit selle probleemi lahendab, võib ta hakata tegelema välispoliitikaga.