Print this page

Diskussioon

Kirjandus ei pea üksnes meelt lahutama, vaid ka õpetama ja ühiskonna vaimset nälga kustutama

Tallinnas toimus ümarlaud „Kirjandus ja kirjanik globaalsete muutuste ajajärgul“, millest võttis osa rahvusvahelise meediaklubi Impressum külaline, Peterburi kirjanik German Sadulajev. Arutelu korraldasid KPD kirjastus, ühing Roskniga ja rahvusvaheline meediaklubi Impressum. Tallinna vanalinnas asuvasse restorani Kolm Õde kogunesid ümarlauda kirjanik Kalle Käsper, poetess Gohar Markosjan-Käsper, kirjanik Reet Kudu, ajakirjanik ja kulturoloog Boris Tuh, kirjastaja Valentina Kašina, vene keele ja kirjanduse õpetaja Galina Noorkõiv, publitsist ja ajaloolane Ilja Nikiforov ning klubi Impressum juhid Galina Sapožnikova ja Igor Teterin.

„On väga tore, et oleme nii palju aastaid säilitanud kirjanduse tundmise,“ avas ümarlaua istungi Galina Sapožnikova.“ „Nõukogude ajal eesti kirjanikke teati ja loeti. Praegu aga eksisteerivad kaks kirjandusmaailma paralleelselt. Mida me teame siin Eestis vene kirjandusmaailmast? Peaaegu mitte midagi. Ja mida saab teha kirjanik, et peatada „punane ratas“, halastamatu nagu 1939. aastal?“

German Sadulajev haaras teatepulga:

„Ütlen alandlikult nagu tavalugeja. Lihtsale, laiale lugejaskonnale tõlgitakse tänapäeva Venemaal väliskirjandust vähe. Tõlgitavate autorite ring on kitsas. Tõlkida on aga ilmitingimata vaja. Tarvis on suhtlemisvõimalusi. Mõttetu on eeldada, et meile kõik ülevalt poolt korraldatakse ja kandikul ette kantakse. Muidugi, kirjandus ei muutu massiliseks, kuid meil teiega on seda vaja.“

Üks tähtsamaid küsimusi, mida ümarlauas arutati, oli kirjaniku missioon tänapäeva maailmas. Kalle Käsper alustas justkui kaugelt, rääkides vene ja eesti kirjanike eemaldumuse põhjustest.

„Miks puudub suhtlemine?“ küsis ta retooriliselt. „Ütleksin, et esiteks „tehnilistel põhjustel“. Riigipiirid, viisad ja muu taoline. Samuti on Eesti praegu teise riigi – Euroliidu liige. See on väga sarnane eluga Nõukogude Liidus. Nii elabki eesti kirjanike uus põlvkond selles Euroliidu-maailmas.“

„Teiseks – keel,“ jätkas Kalle Käsper. „Vanem põlvkond, kes vene keelt oskab, on mängust väljas ega tegele enam loominguga. Noor põlvkond on ingliskeelne. Just inglise keel on muutunud rahvusvaheliseks suhtluskeeleks.

Eesti ei hakka aktiivselt vene kirjanduse poole liikuma,“ tegi eesti kirjanik trööstitu järelduse. „Kui ehk Venemaa näitab üles aktiivsust, toetab rahaliselt.“

KPD kirjastuse juht Valentina Kašina oli seevastu energiline ja optimistlik:

„Meie anname välja eesti autorite raamatuid vene keeles alates 1998. aastast. Saavutamaks suhtelist rentaablust on vaja tiraaži. Eestis on olemas kirjastused, mis on spetsialiseerunud venekeelsete raamatute kirjastamisele. Veelgi enam, me käime aktiivselt raamatunäitustel Moskvas ja Sankt-Peterburgis, tutvustame uut eesti kirjandust, viime Venemaale tänapäeva eesti autoreid, anname vene lugejale võimaluse avastada uusi nimesid.“

Vene autorite esindatusest eesti turul rääkis kulturoloog ja publitsist Boris Tuh:

„Kui rääkida raamatuturust, siis Eestis muidugi tõlgitakse vene autorite teoseid eesti keelde. Näiteks Dontsovat, Ustinovat jmt.“

„Eesti ühiskonnas valitseb praegu sisemine stagnatsioon,“ vahetas Boris Tuh teemat. „Kirjaniku missioon avaldubki kõige aktiivsemalt sisemise käärimise perioodil. Näiteks omal ajal täitis ajalookirjaniku missiooni Jaan Kross. See oli vajalik, selle järele oli nõudlus.“

„Inimesed loevad üldse vähe,“ ohkas Tuh, suunates pilgu kuhugi vasemale üles. „Pealegi tekitab stagnatsioon kirjanikes protesti. Luuletaja Jaan Kaplinski lõpetas protesti märgiks üldse eesti keeles kirjutamise. Ta kirjutab ainult inglise ja vene keeles. Tänapäeva eesti lugeja reageerib Andrus Kivirähule või Kaur Kenderile, sest nad silitavad lugejat vastukarva, „teotavad pühadust“.

Kulturoloog Boris Tuh kirjaniku olukorrast tänapäeva eesti ühiskonnas (vene keeles)



Tallinna Laagna gümnaasiumi vene keele ja kirjanduse õpetaja Galina Noorkõiv rääkis, et noori saab ja on vaja kurssi viia tänapäeva vene kirjanduse ja kirjanikega. „On õpetajaid, kes on häälestatud õpetama tänapäeva vene kirjandust ka eesti koolis, kus õpib praegu päris palju vene peredest pärit lapsi.“

„Kirjanike toetamine Euroopa fondide kaudu on terve tööstusharu,“ ütles German Sadulajev. „Kuid see on täiesti turuväline. Terved programmid on keskendunud Ida-Euroopale. Ent selleks, et neist programmidest toetust saada, on vaja demonstratiivselt näidata ebalojaalsust Vene võimule. See on sisuliselt kohustuslik tingimus.“

„Venemaal nii mastaapseid programme pole,“ kurtis Peterburi kirjanik.

Kalle Käsper oli eestlase kombel vaoshoitult Euroopa suhtes tulvil pessimismi.

„Euroopas peaaegu puudub pluralism,“ ütles ta. „Domineerib anglosaksi stiil. Ka sõnavabadusega pole asjad… paremad kui Venemaal. Kirjanik on Euroopas klouni rollis. Tänapäevane populaarkirjandus on selline klounlik. Kirjanduselu on allutatud kirjandusagentuuridele. Nende huvi on ainult raha. Kirjanik mängib liberaalses ideoloogias aga lakei osa,“ nentis ta kibedalt.

Vestlus libises sujuvalt sellele, kuidas kirjanik tunneb end publitsisti rollis.

Reet Kudu märkis, et meie riigis olevat nüüd kombeks arvata, et meil on „õiged“ ja „valed“ kirjanikud. Ja ainult nn valele kirjanikule tuleb pähe kirjutada kinnisvara tagastamisest ja sundüürnikest. Sellepärast niisugust raamatut raamatupoodides polegi.

German Sadulajev oli meelestatud lepitavalt. Kirjanik publitsisti rollis?

Kirjanik German Sadulajev kirjaniku missioonist poliitilises publitsistikas (vene keeles)

„Kirjanikule on antud haruldane võimalus väljendada oma tundeelu verbaalselt,“ ütles German Sadulajev innustunult. „Seda õnne on vähestele antud. Enamasti inimene lihtsalt ei oska sõnadega selgitada, mis ta hinges toimub. See on nagu oskus koostada ostunimekiri enne kaubanduskeskusesse minekut,“ tõi ta näite igapäevaelust. „Kui sellist nimekirja pole, võivad ostude põhjused ja motiivid jääda nähtamatuteks ja mõistetamatuteks. Publitsistist kirjanik koostab sellise nimekirja asjadest, mida ta tõepoolest tahab, mida päriselt kardab.

Poliitikud aga rõhuvad sisendamisele ja manipuleerivad tänu sellele inimestega. Publitisist jääb tema ainukeseks takistuseks totaalse manipuleerimise teel.

Publitsist ja ajaloolane Ilja Nikiforov jätkas teemat, küsides, kus peitub kirjaniku missiooni allikas. Tema arvates literaat ei ei tekita oma missiooni. Kirjaniku missiooni loovad lugejad, publik. Käärimise ja kriisi ajal nöörib vaimne nälg kõri ning siis saab äkki selgeks, et nimelt selle kirjaniku just selline kunst suudab vaimunälga kustutada. Siin see missioon ongi. Sel hetkel Zahhar Pripelin muutus äkitselt tänapäeva Lev Tolstoiks,“ meenutas Ilja Nikoforov üht Sadulajevi enda metafoori.

Iga jutt saab ükskord otsa. Lõppes ka ümarlaua arutelu. Lõppes see aga kuhja German Sadulajevi vene, inglise ja saksa keeles ilmunud raamatutega, mis kingitakse Tallinna akadeemilisele raamatukogule. Külalislahked võõrustajad kinkisid vene kirjanikule ka omalt poolt kopsaka paki eesti autorite raamatuid.