Print this page

Кuum teema

Me nägime hoopis teistsugust Venemaad

Elame Floraga, minu abikaasa, partneri ning mõttekaaslasega, varsti juba 10 aastat Eestist eemal, nendest viimased neli aastat Prantsusmaal. Kuidas me oleme sellise hulkurieluni jõudnud, sellest ehk kunagi teine kord.

Nii-siis, Aasia ning Euroopa vahet seigeldes on mul aastaid olnud soov kasvõi natukesekski ajaks Venemaale pääseda. Eriti vastupandamatuks muutus see soov peale 2014-nda aasta sündmuseid, siis, kui lääs kehtestas Venemaa suhtes majandussanktsioonid ja iga vähegi positiivne arvamuseavaldus Venemaa suhtes tõi endaga kaasa konkreetse sildistuse – putinist ning Kremli sabarakk, kui mitte öelda – mõjuagent. Soov oli, kuid tänu erinevatele asjaoludele lükkus selle soovi täitumise tähtaeg pidevalt edasi.

 

Saatuslik vestlus.

Ja siis juhtus mul sel suvel, kui olime asjatoimetuste pärast mõneks päevaks Eestisse tulnud, üks jutuajamine inimesega, keda ma väga austan ning kes on suurestluust alati olnud küllalt arukad ning eriti tühjalt sõnu ei loobi.

Istusime tollel augustiõhtul, mis meenutas küll rohkem leitsast Indiat kui põhjamaist Maariamaad, tema eramaja terassil, rüüpasime külma õlut ning nautisime õhtuhämarusega saabuvaid sutsu jahedamaid õhuvoolusid. Traditsiooniliselt läks jutt Venemaa oleviku ning tuleviku peale, kuna minu sõbra juured on pärit just sealt ning vaatamata tema väga edukale sulandumisele eesti ühiskonda, on vene keel jäänud tema kodukeeleks.

„Venemaaga on kõik selge.” ütles minu sõber, „Ehk veel paar aastat ning Navalnõi ja teised euroopalikult mõtlevad poliitikud kihutavad Putini minema. Putinil ei ole juba praegu mitte mingit rahva toetus ja valimised võitis ta eranditult tänu võltsingutele ning jõustruktuuridele. Kuid enam kauem see jätkuda ei saa. Rahvas elab Venemaal alla igasugust mõeldavat vaesusepiiri, aga pärast majandussanktsioonide kehtestamist on seal poodides veel vähem kaupa kui nõukogude aja lõpus. Sotshi Olümpiamängud ning Jalgpalli MM on selle niigi vaese riigi lõplikult selili surunud. Õige pea laguneb see monstrum hulgaks väikeriikideks, peale mida saab Euroopa ning maailm tervikuna jälle rahulikult hingata ja ei pea enam kartma millal see agressiivne ning pidevalt purjus elajas talle kallale tuleb”.

Igasugu argumendid ja vastuväited, et asi ei ole ju hoopis nii hull ning Venemaa ei valmistu mitte mingisuguseks vallutussõjaks. Vastupidi, just see, et NATO suurendab oma väekontingente tema piiriäärsetel aladel, sunnib Venemaad vastumeetmeid kasutusele võtma.

„Näiteks kasvõi see, et ameeriklased on privatiseerinud kõik Eesti Kaitsejõudude võtmeobjektid ning ei kuulu Eesti õigusruumi, vaid omavad kõik diplomaatilist puutumatust, sunnid Eestit astuma äärmiselt õhukesele jääkoorikule. Vähe sellest, et väiksemagi provokatsiooni korral kannatavad eelkõige just eesti inimesed, ei ole võimalik ühtki ameerika sõdurit vastutusele võtta isegi kui ta joomase peaga kedagi vägistab või lihtsalt maha lööb.”, vaidlesin ma vastu.

„Oi kuule nüüd, milline AMEERIKA!!! sõjaväelane nüüd kedagi vägistab või siis käe eeslase vastu tõstab?! See pole ju mingi jõhkardist joodik venelane! Ameeriklased just valvavad meie rahulikku und. Ja üldse, sa ei tea ju Venemaast ning venelastest midagi. Pole seal juba 30-40 aastat Peterburist kaugemal käinud.”

„Ma käisin Kamtshatkal”, ei jätnud ma jonni, kuid see argument pani minu sõpra vaid sarkastiliselt muigama.

„No näed siis. Kamtshatkal on ta käinud... Sa pole viimase 10 aasta jooksul praktiliselt isegi Lasnamäel käinud. Kõik sinu argumendid toetuvad Kremli propagandal, mida vene televisioon ning Putini poolt makstud blogijad rahvale kõrva valavad. Aga pole midagi, nii ehk naa on Venemaaga varsti kõik ühel pool”.

Peale selliseid perspektiive oli tarvis kiiresti tegutseda ning muuta mõningaid oma plaane, et jõuda Venemaad veel enne „pisikesteks väikeriikideks lagunemist” näha. Nii tegimegi me kiiresti viisad, ostsime piletid ning oktoobri esimese dekaadi lõpus sõitsime ühel varahommikul oma autoga Rouanist, kus antud hetkel elame, Pariisi, Charles de Gaulle lennujaama.

 

Jumalagajätt.

Võib öelda, et Prantsusmaa saatis meid teele korraliku müksuga tagumikku. Kui olime Pariisi ringteelt maha sõitnud, peatas meid politsei. Kümmekond politsetöötajat, korralikult kinnastes ja kuulivestides, kellest osa olid relvastatud automaatidega. Ilma midagi selgitamata paluti meil autost väljuda, teha kolm sammu edas, pöörata näoga auto poole, tõsta käed üles ning küsiti kust me tuleme ning kuhu läheme. Pikalt uuriti meie dokumente, pileteid. Mitu korda küsiti üle meie lennu sihtkoht. Mul oli tunne, et igaüks neist politseinikest tahtis isiklikult näpuga katsuda neid ullikesi kes soovivad lennata Moskvasse. Seejärel otsiti meid äärmise põhjalikkusega läbi. Läbi kombati iga jumala õmblus meie riietes, ülima pedantsusega otsiti läbi meie auto, avati ning pöörati segamini kogu meie korralikult pakitud pagas, loeti üle kogu sularaha, mis meil kaasas oli. Iga minu meeldetuletus härrastele politseinikutele, et me kiirustame lennukile, sai ühesuguse, monotoonse vastuse: „Rahu! Seiske paigal ja ärge liigutage!”. Isegi kõige põhjalikum ja hoolimatum läbivaatus lennujaamas tundus selle politseioperatsiooni kõrval ema paitusena.

Leidmata pomme ning muid relvi, leidmata isegi grammigi kokaiini või kasvõi marihuaanat, kaotasid silmanähtavalt pettunud politseimüssjüüd nind -madaamid meie vastu huvi, ütlesid, et me kiiresti oma asajad kokku korjaks ning jalga laseks. Ei mingeid pardone ega dezhöleesid. Nüüd tean ma omast käest mida tunneb näiteks palestiinlane, keda Iisraeli sõjaväepatrull läbi otsib – see on tõepoolest vastik tunne.

Aga vaatamata kõigele, jõudsime me lennukile õigeaegselt ja kui Zürihis, peale pisikest ootamist, Moskva lennukile astusime olime hommikuse vahejuhtumi juba unustanud.

 

Inglitiibadega giid.

Esimene tutvus Venemaaga algas lennukis Zürih – Moskva, kus meie naabriks oli üks äärmiselt meeldiv 25-aastane noormees, nimega Igor. Ta tuli puhkusereisilt Kesk-Aafrikast ning lendas nüüd koju.

Võtsin kohe härjal sarvist kinni, ning küsisin, et kas tõesti on Navalnõi reiting taevasse tõusnud ning Putini oma langenud allapoole lävepakku?

„Kelle, kelle reiting”, küsis ta ja kortsutas kulmu. „Aaa, Navalnõi. Ei-noh Moskvas ja Peterburis teda muidugi teatakse ja mõned ka austavad. Mul on palju sõpru provintsis, Siberis ning Altais, minu eakaaslasi, mida kaugemale Moskvast, seda vähem teda teatakse. Noh ja Moskvas ning teiste suurtes linnades ei ole ta samuti Putinile mingi konkurent.”

Küsimusest, kas on tunda, et Venemaa laguneb kohe-kohe väikesteks vürstiriikideks, ei saanud ta üldse aru. „Miks ta peaks lagunema?”, küsis ta. „Vastupidi. Meil toimub just föderaalvõimu tugevnemine regionides. Kusjuures eelkõige kohaliku rahva ning kohalike võimuorganite initsiatiivil.”

„Aga kas Venemaal on ikka veel üks peamisi probleeme joomine ning alkoholism?”, tundsin huvi.

„Nagu mina tean, justkui ei ole. Kusagil sügavas provintsis muidugi juuakse – vähemalt niimoodi räägitakse televiisoris, noored aga ei joo. Mina näiteks ei pruugi üldse alkoholi ja paljud minu sõbrad samuti, teised sõbrad ja tuttavad ei ütle muidugi klaasist veinist ära, kuid enamasti on kõigil midagi huvitavamat teha kui lihtsalt napsu võtta – kõigil töö ja muud hobid, plaanid tulevevikuks”.

„Aga kuidas noored suhtuvad euroopalikesse väärtustesse?” küsis Flora.

„Mina ja paljud minu sõbrad pole veel õieti Euroopas käinud. Meil on kodus niivõrd palju fantastisisi kohti, et pole veel jõudnud, pealegi näiteks mina armastan käia Aafrikas, Indias, aasiariikides, kus on viisadega vähem probleeme. Aga väga tahan muidugi mingi aja Euroopas veeta”.

„Aga kuidas te suhtute nii öelda tolerantsusesse, samasooliste abieludesse, sellesse, et mehed käivad tänaval käest kinni ja suudlevad?”, jätkasime me oma küsitlust.

„No see siin nüüd küll võimalik ei ole. See on ju puhas Jumalavallatus. Ei saa olla, et Euroopas sellised asjad toimuvad”.

Me rääkisime selle 3 ja poole tunnise lennu vältel veel paljudest asjadest, kuid Igor tuli ikka ja jälle samasooliste küsimuse juurde tagasi – see, et Euroopas loetakse normaalseks, et mehed tänaval suudlevad ning käest kinni käivad, ei mahtunud talle kohe kuidagi pähe.

Kui Domodedovo lennujaamas maandusime, varustas ta meid kogu vajaliku infoga – milline on kõige parem ning ökonoomsem telefonioperaator, kus tasub ja kus ei ole mõtet raha vahetada, kuhu tasub minna ning mida oleks vaja vaadata, et saada objektiivne pilt Moskvast ning lähiümbrusest.

Seejärel viis ta meid kättpidi taksode tellimise leti juurde ning alles pärast seda, kui oli veendunud pakutava hinna adekvaatsuses ja selles, et auto meid juba ootab, lehvitas oma tiibadega ning läks oma teed, meid ootas aga ees 40 eurot maksev, pea kahe tunnine taksosõit.

 

Avarus, mis võtab sõnatuks.

Me sõitsime Moskva teises otsas asuvasse külakesse, kus oli ühe meie sõbranna „suvilakökats”, mille ta reisi ajaks meie käsutusse andis.

„Suvilakökatsiks” oli kolmekorruseline, kahe vannitoa ning saunaga individuaalelamu, valve all olevas eramutekülas.

See oli esimene üllatus, mis meid sõnatuks võttis, kuna teadsime, et meie sõbratar ning tema abikaasa ei ole hoopis mitte mingid oligarhid või naftamiljonärid. Neil oli väikene pereäri, mis võimaldas küll kenasti ära elada, kuid ajakirja „Forbes” nimekirja ei ole neid veel kantud. Loomulikult oli tulnud ka neil üle elada keerulisi aegu nii 90-ndatel, kui ka 2014-ndal aastal, kui rubla muutus teiste valuutade suhtes kaks korda odavamaks, kuid praegu nad elu üle ei kurda – neil lihtsalt pole sellist harjumust.

Natukene hiljem mõistsin, et Venemaa maastaabid on Euroopa omadest ikka väga erinevad. Venemaal on kõik hulga suurem, kui Euroopas. Olin vabanenud illusioonist, et väikesegabariidilised korterid eksisteerisid ainult Nõukogude Liidus ning need kuudid mõtles välja seltsimees Nikita Hrushtshov, et õigusteta nõukogude inimesi, kui lambaid, sinna lattritesse ajada. Ma vabanesin sellest illusioonist praktiliselt kohe, kui puutusin kokku Prantsusmaa keskklassi elamispindadega. Hrushtshov ei mõelnud välja väikesegabariidilisi kortereid, ta vehkis selle idee maha euroopa magalarajoonidelt.

Venemaa avarused võtavad tõesti sõnatuks. Moskva kõnniteed on sellised, et vabalt võib valssi tantsida, pühakojad vapustavad oma hiilguse ning vägevusega, Jaroslavli Uspenski Katedraali ning loomulikult Moskva Päästja Jeesuse Katedraali kõrval katab sind aga selline ülevus, et tundub kuidas kasvavad tiivad ning kohe tõused lendu. Nedes pühakodades liigub tõepoolest Jumala vaim.

Venemaa avarused löövad lihtsalt hinge kinni ja ka taevas tundub olevat lõputu.

Eraldi teema on Volga. Oleks justkui jõgi nagu jõgi ikka, kuid samas tunned iga keharakuga miks teda „Emaks” kutsutakse. Volga kaldal valdab selline rahu ja kaitstustunne, kus tead, mitte ei usu, vaid TEAD, et mitte midagi halba sinuga juhtuda lihtsalt ei saa.

See tunne tekib vee ja taeva puhtusest ning läbipaistvusest. Isegi kui taevas on pilves, tunned seda puhtust. Meie reisi vältel oli aga vaid mõni päev pilves, loodus oli võtnu nõuks meid päikesepaiste ning soojusega hellitada, ning näidata end kogu oma sügiseses värviküllases hiilguses. Suurem osa meie reisist polnud taevas pilveraasugi, rääkimata keemiapilvedest, mida ma kogu reisi vältel ei kohanud.

Jahmatas taeva, jõgede, metsade ja tänavate puhtus  ning seda mitte ainult Moskvas, kus maanteid ja kõnniteid pesti kogu päeva vältel, vaid ka kõigis teistes linnades ning alevikes, kus me neil päevil peatusime. Meid ümbritsev ruum oli niivõrd puhas ja energiast laetud, et vaatamata tõsisele füüsilisele koormusele, ei tundnud me selle kahe nädala vältel üldse vajadust süüa, juua, ega isegi magada.

Aga olgu, aitab sissejuhatusest, edasi tuleb jutustus sellest, mis meiega selle neljateistkümne päeva jooksul juhtus ja kus käisime.

Järgne mulle lugeja...

 

Õhtud Moskva lähistel...

Äratas meid hommikul sooja saia lõhn. Meie külalislahke perenaine oli need juba varakult kohalikust pagariärist kohale sebinud. Laual olid vastküpsetatud saiakesed, talupidajate toodetud või ja piim ning terve arsenal erinevaid juustusorte. Oli tunne just-kui oleksime liikunud ajamasinaga tagasi lapsepõlve. Olin juba ammu unustanud milline maitse ja lõhn on ehtsal taluvõil, kuhu ei ole sisse segatud euronormatiive või kuidas lõhnavad tomatid ning õunad.

„Vaatan, et juustuga on teil kõik korras ja sanktsiooniod puudutasid nähtavasti ainult „Camembert’i””, ütlesin.

„Noh meil müüakse tegelikult „Camembert’i” samuti igas jumala „Pjatjorotshkas” (supermarketite kett), ta on muidugi palju kallim”, ütles meie sõbratar.

Ja nii algaski meie Venemaadekaad. Paar esimest päeva pühendasime Moskvalähiste uurimisele. Jalutasime sealsetes väikestes külades ning alevikes. Külastasime Sergijev Posaadi, Abramtsevot ja Zvenigorodi. Peale seda veetsime paar päeva Moskvas, pärast mida tulid Jaroslavl, Kostroma, Suzdal, Vladimir, Gorohhovets... ja jälle Moskva. Aga kõigest järjekorras.

Abramtsevo külas asub kuulus 19-nda sajandi mõisakompleks, mis esialgu kuulus kirjanik Aksakovile, 19-nda sajandi lõpus aga tuntud kunstimetsenaadile Savva Mamontovile.

Sergei Aksakovit külastasid Abramtsevos sellised sulerüütlid nagu Gogol, Turgenjev ja Tjutshev, kui aga Mamontov mõisa ära ostis viibisid ning töötasid seal praktiliselt kõik tolleaegsed tuntud kunstnikud ning artistid, alates Levitanist ning Repinist lõpetades lauljate Jermolova ning Shaljapiniga. Tol ajal pidasid rikkad ärimehed auasjaks edendada oma kodumaa kultuurilist taset. Just tänu Mamontovi, Tretjakovi ning teiste kaupmeestest ja ettevõtjatest metsenaatide rahalisele toetusele on loodud ning igaveseks säilitatud hulgaliselt kunstiteoseid. Kunstnikud - „Peredvizhnikud” (передвигаца — liikuga ühest kohast teise), keda võib ka tolle aja vagabond – kunstnikeks nimetada, elasidki enamasti metsenaatide rahalisel toetusel, kes võimaldasid kunstnikel oma mõisades elada ning töötada ja korraldasid nende tööde näitusi nii Venemaal, kui ka Euroopa kunstikeskustes. Ilma võimaluseta inspiratsioonijahil vabalt reisida, tundmata muret kust saada kõhutäis süüa ning ööks peavari, poleks arvatavasti ilmavalgust näinud suurem osa „kuldajastu” kunstnike teoseid. Ja võib-olla poleks ka „kuldaega” ennast olnud.

 

Erinevad alternatiivid televiisorile.

Aga jätame kunstiajaloo ning tuleme tagasi meie reisi juurde.

Vahemärkusena pean ütlema, et oleme Floraga elanud ning pikemat või lühemat aega viibinud erinevates kultuurides ja seepärast on meil välja kujunenud oma nägemus sellest, kuidas erinevad rahvad veedavad oma vaba aega.

Näiteks suurem osa Eesti elanikke veedavad oma puhkepäevad suurtes kaubanduskeskustes või teleka ees. Prantslased armastavad peale teleka ees istumist perekonniti, sugulaste ning sõpradega, piknikke korraldada, matkamas käia või siis jalgratastega sõita, kusjuures enamasti lõpevad ka sellised loodusesse minekud ikkagi mingi pikniku või restoranikülastusega – üldiselt süüakse ja juuakse palju ja lobisetakse palju – vanast kinofilmist tuntuks saanud pioneeride loosungit: „когда я ем, я глух и нем (kui söön olen kurt ja tumm)”, ei ole nad loomulikult kuulnud. Nähtavasti mängib siin oma rolli ka asjaolu, et üllataval kombel puuduvad Prantsusmaal pea täielikult suured kaubandus- ja vabaajakeskused ning kõik kauplused on pühapäeviti ja riiklikel pühadel suletud. Nii, et ainus meelelahutus on telekas, restoran ja jalgratas.

Palkanimaades süüakse ja juuakse samuti palju. Isegi õigeusklikid Jumalateenistused lõpevad tihtipeale suurte ühissöömise- ning lobisemisega. Õhtuti pannakse, aga selga oma parimad riided ning minnakse keskinna teisi vaatama ning ennast ja oma lapsi näitama. Nädalavahetustel on aga linnad praktiliselt tühjad, kuna pea kogu rahvas sõidab küladesse oma sugulaste juurde. Klannisuhted tähendavad seal väga palju.

Aasiariikides, eriti Indias, külastatakse templeid. Samuti pannakse selga oma parimad riided, ning käiakse ühest templist teise, kusjuures paljude jaoks pole vahet on see hinduistlik, buddistlik või kristlik pühakoda. Pärast istutakse kambatsi kuhugi tänavale lobisema ning kaasavõetud toitu sööma või minnakse mõnda söögikohta. 

Kuidas venelased veedavad oma vaba aega, me veel ei tea. Tundub, et rahva hulgas on äärmise populaarsuse saavutanud „quest-id” - erinevad otsimis- ning rollimängud. Neid mänge mängivad nii noored kui vanad, nii lapsed kui lapsevanemad. Ja loomulikult, see kogus inimesi, keda meie nägime erinevaid pühakodasid, muuseume ning muid vaatamisväärsusi külastamas, see hästiriietatud publik, kes õhtuti teatrite ees etenduse algust ootab või kes hommikuti oma lapsi teatritesse või kontsertidele viivad, paneb mõtlema, et millal nad küll telekat vaatavad ja kaubanduskeskustes käivad?

Veel hakkas silma see, et inimesed, kes istusid kusagil pargis kas siis pingil või lihtsalt muru peal, ei pakkinud kohe kotist välja kanajalgu, keedetud mune, saiapätse ning veinipudeleid, vaid enamasti nautisid vaadet. Ning jutuajamised, mida tihti tahtmatult pealt kuulsime ei olnud tühi lobisemine ilmast või söögist või ostudest, vaid enamasti plaanidest, tööst, tulevikust. Üldse jäi mulje, et vene rahvas on küllalt vähese jutuga. Oli tunda, et inimesed olid harjunud elama kokkuhoiurezhiimil. Ja eelkõige hoiti kokku just oma sisemisi ressursse. Hoiti kokku oma energiat – emotsionaalset ning mentaalset. Jäi mulje, et ollakse teiste suhtes isegi kuidagi tõrjuvad. Pilgud olid enamasti pööratud enda sisse, umbes nagu – mina ei sega sind, ära sinagi mind sega. Puudus meie jaoks juba harjumuspärane tolerantsus kõige suhtes, kus näiteks viisakalt riietatud vanem keskklassi paar naerab uimas narkomanile raha andes tolle labaste naljade peale. Kuid samas läksid inimesed küllalt lihtsalt kontaktile ja olid sulle alati nõu ning jõuga abiks.

 

ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.

Kloostrid ning pühakojad on loomulikult täiesti eraldi teema. Sergijev Posaadi kloostrist võib rääkida lõputult, tema pühakodade suursugususest, kuplite särast, kellamängust, kohalike munkade meisterlikkusest, kes olid loonud freskod neis pühakodades. Kuid oli veel midagi, mingi eriline tunne, mis seal tekkis. Samasugune tunne tekkis ka kõigis teistes kloostrites ja pühakodades, mida me nende kahe nädala jooksul külastasime.

Kõigepealt peab ütlema, et ma ei ole õigeusklik. Ma ei ole isegi mitte ristitud. Ja üldse ei määratle end mitte mingi konkreetse religiooni pooldajaks, kuigi olen absoluutselt veendunud Jumala olemasolus. Ma leian, et selleks, et Looja meid kuuleks ei ole tingimata tarvis kasutada vahendaja abi. Suur osa inimesi aga ilma nende vahendajateta oma elu ette ei kujuta.

Veel olen veendunud, et selleks, et üles lugeda kõikide konfessioonide kõiki Jumala nimel sooritatud inimsusevastaseid kuritegusid, läheb Jumala Päikene enne looja, kui selle paturegistriga ühele poole saab, kui parafraseerida eesti kirjanduseklaasiku poolt loodud köstrit. Suurem osa kirikujuhte on religiooni kasutanud eelkõige oma isikliku rikastumise ning poliitilise võimu kindlustamise eesmärgil ning rahva valitsejatekuulekuse tagamiseks.

Nii ka nüüd, mõni aeg enne meie saabumist, lahvatas skandaal Vene õigeusu ning Konstantinoopoli õigeusu kirikute vahel. Skandaali põhjus oli, nagu mulle tundub, banaalne – raha ja võim. Ukraina õigeusu kirik kuulutas ennast iseseisvaks, Konstantinoopol omalt poolt loomulikult õnnistas seda kirikulõhet, sest Venemaale kuidagimoodi käki keeramine kuulub täna hea tooni juurde, ning mida suurem käkk, seda rasvasema plussi saab selle eest karmasse.

Üldiselt ei huvitanud mind see habemike omavaheline nägelemine kohe üldse mitte. Nagu öeldakse: omad koerad purelevad ja hiljem lepivad. Kusagilt mälusopist ujus lagedale, et 20-nda sajandi lõpus toimus justkui Eestis midagi analoogilist. Ka siis vaidlesid Konstantinoopolile ning Moskvale alluvad kirikuisad oma kümmekond aastat kirikuvarade pärast.

Igatahes tundusid mulle siin, Sergijev Posadi kuplite all, kuidagi kohatu see õigeusklike kirikuisade omavaheline nägelemine ja mõistsin, et Jumala teenimine puutub selles sama palju asjasse, kui näiteks Eesti presidendi tegevus rahva teenimisse. Teisi sõnu – ei puutu kohe üldse mitte.

Jäi mulje, et suurestluust elab Vaimsus kloostrites ning pühakodades kuidagi oma iseseisvat, mingit kirikujuhtidega paraleelset elu. Elu, mis puutub selle maailma vägevatega kokku kuidagi väga formaalselt.

Tundsin Sergijev Posadis täie selgusega Tema Vaimu kohalolu. Ja mulle näis, et samasugused tunded valdasid ka teisi. Isegi ekskursioonile tulnud hiina turistid käitusid kuidagi ebatavaliselt vaikselt ning tagasihoidlikult.

Hiljem tundsin samasugust Jumala kohalolekut ka praktiliselt kõigis teistes meie poolt külastatud kloostrites ning pühakodades.

Vähe sellest, tundsin Vaimu kohalolu vaadates Volga avarusi, taeva lõputut läbipaistvust; selgust, puhtust ning eneseväärikust inimeste silmis.

Ma ei hakka siin jutustama absoluutselt kõigist kohtadest, kus käisime, kõigist asjust, mida nägime ja kõigist inimestest, kellega tutvusime. Ütlen vaid, et igasse kohta, kus viibisime, jätsime me tüki oma südamest. Kõik need linnad ja alevid olid kui elusolendid – suursugune, vana aadliverd Jaroslavl; tugev, kuid võrreldes teistega sutsu rohkem käestlastud Kostroma – talupojajuurtega kapmees; veidi enesest liiga heal arvamusel olev Suzdal; rahulik ja rikas Vladimir...; ja Gorohhovets, millel tahaks siiski eraldi peatuda.

 

Meditatsioon keset jõge.

Saabusime Gorohhovetsi raudteejaama hommikul ning teel hotelli jõudis taksojuht Dima meid kohaliku eluga täielikult kurssi viia – linnapea on raibe, kes ei ole mitte midagi linna heaks teinud, ainult organiseeris linna keskel asuvale platsile Vladimir Võssotski kuju, kuna talle meeldivat Võssotski laulud, ning sulges kõik linna tööstusettevõtted. Aga polevat midagi, kohalik kuberner, kellega neil vass-vass oli, on juba maha võetud ning uue kuberneri kontrolörid töötavad juba ka Gorohhovetsi linnavalitsuses – uurivad kuhu ja kui suures koguses on kadunud riigi raha.

Sõitsime oma 15-20 minutit ja maksime selle eest, koos jootrahaga, lausa kaks ja pool eurot. Enne lahkumist seletas Dima meile kuhu minna ning mida teha ja pani südamele, et kui ükskõik millist abi vaja peaks minema on ta täielikult meie käsutuses.

Kui olime end, kusagil 16-17 eurot maksvas esmaklassilises hotellitoas sisse seadnud, läksime tutvuma selle, meie Moskvavälise reisi viimase, linnakesega.

Mida öelda? See, pea 900 aastat vana linn oli puhas, vaikne ja rahulik. Võssotski seisis tõepoolest keset linna, nagu ka esmaklassiline talispordikeskus, kuid see, mis tõepoolest vallutas meie südamed, olid pitsilised majad ning kolm tegutsevat kloostrit tolles pisikeses, 13 000 elanikuga linnakeses. Kaks mungakloostrit ning nunnaklooster. Üks mungakloostritest asus päris linna ajaloolises keskuses, teine mungaklooster natukene kaugemal, mäe harjal ning nunnaklooster oli ennast tagasihodlikult teiselpool Kljazma jõge, vaikses metsatukas, sisse seadnud. Üle jõe viis bontoonsild, mis talveks ja kevadise suurvee ajaks lahti monteeritakse ning ainus nunnade võimalus sel perioodil linnas käia on paatidega.

Kuulu järgi rehabiliteerivad mungad alkohoolikuid ning narkosõltlasi, nunnad aga tegelevad peale maaharimise ka veel juustuvalmistamisega, kusjuures kloostri abtsiss käib aeg-ajalt Itaalias oma teadmisi selles vallas täiendamas. Kuna meil ei õnnestunud kahjuks endal juustu proovida, jääb üle vaid uskuda teadjaid, kes kinnitasid, et kohalik parmezan on isegi Itaalia omast parmezanilikum.

Lõplikult prunesid meie südamed õhtupoolikul, kui päike oli metsa taha vajunud, jättes sügavsinisesse taevasse roosakad ning kuldsed vöödid.

Me tulime just nunnakloostrist ja jõudsime vaid sillale asutuda, kui Nikolski kloostrist – sellest, mis asus mäeharjal – alustati õhtust kellamängu. Kestis see fantastiline kellamäng oma 15 minutit või kauemgi. Püha Vaim, kes meid terve reisu jooksul saatis, oli meile oraganiseerinud kõige paremad loozhikohad. Seisime sillal, keset jõge, sügavas meditatsioonis, võimetud ennast liigutama ja tundsime, et need inimesed, kes sellises kohas elavad peavad küll läbinisti õnnelikud olema. Ja tõesti, vestlesime peale taksojuht Dima veel mitme inimesega ja kõik nad kinnitasid kui ühest suust, et ei vahetaks Gorohhovetsi mitte mingi teise koha vastu.

Meie poolnaljaga antud lubadusele, et tuleme samuti siia elama, vastasid kõik täiesti tõsiselt, et tulge muidugi. Et teab mis tööd siin muidugi ei ole – vabrikud ja puidutööstused on praegu suletud – aga ära elab ikkagi. Ja peaasi on see, et siin on nii hea ja rahulik ning selline ilu ümberringi.   

 

Tagasi Moskvas.

Tagasi Moskvasse sõitsime kuulsa kiirrongiga „Lastochka”, (160-200 km/h). Paar-kolm tundi ja olimegi jälle Moskvas. Kui öelda, et Moskva võttis meid vastu, nagu suurlinnale kohane, mingisuguse erilise tormamise ja ummikutega, siis ma valetaksin. Kuigi olime veetnud viimase nädala provintsiaalses vaikuses ja rahus, ei või öelda, et Moskva oleks  meie kammerliku hingeseisundi kuidagi ära rikkunud. Rahulik, heatahtlik ning puhas linn, kus keegi ei torma – isegi tipptundidel ei ole tänavatel ega isegi metroos mingit tõuklemist – vaja on vaid ühineda kiire, kuid samas rahuliku vooluga. Üldse on tunne, et Moskva on muutunud üheks kõige jalakäiatesõbralikumaks linnaks maailmas. Nagu ma juba ütlesin on kõnniteed võrreldavad korraliku neljarealine maanteega. Majakovski mälestussamba ette Sadovaja ning Tverskaja tänavate ristmikule on pandud kiiged, kus koolilapsed ning üliõpilased, aga ka soliidsed daamid ning härrad armastavad puhata. Sealsamas lähedal on ka kirjanik Bulgakovi surematust teosest „Meister ja Margarita” tuntud Patriarhi tiigid ning kurikuulus Sadovaja 302-bis, kus praegu asub muuseum ja Bulgakovi teater.

Tegelikult on meil Moskvast nii palju muljeid, et kui see kõik kirja panna, saab korraliku raamatu ja seepärast ei hakka ma üldse vaeva nägema ning jätan selle osa vahele. Pealegi on need isiklikult meie muljed, läbi imbunud subjektiivsusest ning mingil määral lausa intiimsed. Moskvaga on tarvis luua oma isiklikud suhted, siis on ka muljed objektiivsed. Seepärast soovitan sul, kallis lugeja, järjekordset puhkusereisi planeerides suunata pilk Moskva poole. Ma olen surmkindel, sa ei kahetse. Pealegi on jutud sellest, et Moskva on, vaat et kalleim linn maailmas, pehmelt öeldes, liialdatud. Otse Arbatil, ning selle lähiümbruses võib leida euroopa mõistes äärmiselt korralikke hotelle, täiesti vastuvõetavate hindadega, kui aga peatuda kusagil Moskva eeslinnas leiab naeruväärse hinna eest terve hulga äärmiselt kvaliteetseid pakkumisi. Mis puutub restoranidesse ning kohvikutesse, on valik, metropolile kohaselt seinast seina. Jälle ei hakka ma siinkohal kirjeldama kõiki pakkumisi, ütlen vaid, et meil Floraga, kes me liha ei söö, langes kohe kivi südamelt, kui avastasime siit vägagi kvaliteetse taimetoidu söögikohtade keti.

N.B. See Moskva reklaam on minu isiklik initsiatiiv ja ei ole turismifirmade ning Vene Föderatsiooni valitsuse poolt kinni makstud.

 

Eelarvamuste purunemine.

Lõpetuks peatun veel mõne sõnaga neil asjaoldel, mis lõplikult põrmustasid minu euroopliku eelarvamuslikku ettekujutuse Venemaa kohta. On kaks asja, millega hirmutatakse tagasihoidlikku, arglikku ja rahulembelist eurooplast. Nedeks hirmuallikateks on venelaste agressiivsus, joomine ja kriminogeensus ning mustus ning kohutavad teed.

Kogu meie reisi vältel nägime võib-olla, et kümmekonda purjus või narkojoobes inimest. Kusjuures kõik nad olid koondunud just Moskva vaksalite ümbrusesse, teistes linnades ning külades aga ei õnnestunud meil üldse purjus inimesi näha. Alkoholireklaam puudub täelikult nii teleekraanilt, kui ka linnapildist. Väga vähe on suitsetajaid. Ja asi ei ole selles, et totaalselt on keelatud suitsetada ning keelust üleastujaid ootab kopsakas rahatrahv. Jah, rongides, kohvikutes ja restoranides on tõesti keelatud suitsetada, või on seal selleks spetsiaalsed kohad, aga enemasti on asi selles, et lihtsalt suitsetajaid on vähe. 

Samuti peab ütlema, et Moskva ning selle ümbrus on väga turvalised. Igas  raudteejaamas tuli läbida turvakontroll, mis alul tundus olevat küllalt ebamugav, kuid sellega harjus kiiresti, kusjuures kõik turvatöötajad on viisakad ning heatahtlikult meelestatud.

Inimestest õhkuvat agressiivsust ei märganud me kordagi. Kõigis linnades ning külades peatusid autojuhid kohe kui mõni jalakäija avaldas soovi üle tee minna ja seda isegi siis kui antud kohas puudus sebra. Ühel hilisel õhtul, sattusime olude sunnil ühe Moskva eeslinna magalarajooni ööpäevasesse baari. Turvatunne ei jätnud meid ka seal.

Mis puutub mustusesse ja kohutavatesse teedesse, siis selle väitega ei saa jälle nõustuda. Vähemalt need kohad, mida meil õnnestus näha, olid küll puhtad. Kusjuures puhtust hoiavad mitte ainult tadzhikid ning linnavalitsuste teenistused, kelle kohustuste hulka kuulub näiteks tänavate regulaarne pesemine, vaid ka inimesed ise. Kui jalutasime linnalähedastes metsades, nägime küllalt mitmeid lõkkeasemeid, kuid nende ümbrus oli puhas. Kas olid siin siis koristanud piknikupidajad ise või tegid seda mingid kohalikud vabatahtlikud, kes hoolitsevad oma kodulähedaste metsade puhtuse eest, jääb muidugi praegu vastuseta.

Ja teeolud, millega kokku puutusime olid normaalsed. Väga tihti kohtasime teeehitusi, mis huvitaval kombel ei seganud muud liiklust. Halbade teedeni me seekord ei jõudnud.

Vaat sedasi võib kokku võtta meie kahenädalase tuuri. Kogu selle aja vältel saatis meid ilus ning soe sügisilm, kohalikud rääkisid, et ei mäletagi millal viimati oktoobri lõpus oleks temperatuur püsinud 20 kraadi piirimail. Ja ka inimesed, kellega suhtlesime olid soojad ning sõbralikud. Võib ju ajada kõik ilma süüks, öelda, et ilm oli ilus ja inimesedki olid sõbralikud. Kuid ma olen veendunud, et selline on lihtsalt vene inimeste loomus – olla enamjaolt heatahtlik ning külalislahke. Samuti kordagi ei õnnestunud meil vestelda kellegiga, kes oleks oma kodumaast negatiivses valguses rääkinud. Vastupidi, mulle näis, et nad tunnevad oma kodumaa üle uhkust. Internetikommentaariumitest on valusalt tuttavad sellised väljendid, kui: „Ainult meil tehakse kõik selleks, et inimestel halb oleks”, „Me riik on juba kord idiootide ning alkohoolikute riik”, „Meil ei osata isegi kapsaid kasvatada”, „Selles riigis ei ole võimalik elada” ja nii edasi ja nii edasi.

Vaat nüüd, olles oma isikliku ninaga nuusutanud seda õhku, näinud vene inimesi nende oma kodudes, mitte aga mõnel „liberastide” kogunemisel kusagi Euroopa äärealal, võin kinnitada, et see ei ole tõsi ja neid kommentaare levitavad müüdavad trollid, kes täidavad oma kõhtusid haisvate hamburgeritega, istudes ööpäev läbi oma pimedates, läppunud õhuga tubades arvutite ees ja vihkavad vaikselt kõiki inimesi.

Olen veendunud, et Venemaal osatakse kapsaid kasvatada. Vähe sellest, kogu selle kahe nädala jooksul oli kusagil sügavas hingesopis kahju, et me seal ei ela, oli tunne, et elu läheb mööda ja me jääme ilma millegist äärmiselt tähtsast. Oli tunne, et just seal tehakse ajalugu, valmib midagi täiesti uut. Tuli jälle meelde prohvet Vanga ettekuulutus, et Venemaa päästab maailma ning annab inimkonnale uue elu. Me väga tahaks seal elada ja olla osaline uue maailma loomises ning me teeme Floraga kõik selleks, et kasvõi mõneks ajaks meie unistus täituks.