Esileht

123

123

Viimaseks natsikütiks kutsutud Simon Wiesenthali keskuse Iisraeli büroo juht Efraim Zuroff ei ole loobunud plaanist esitada eesti soost ärimehe Harry Männili vastu ametlik süüdistus. Delfile antud videointervjuus ütleb Zuroff, et kuigi Männil on Eestis ametlikult õigeks mõistetud, plaanitakse kohtumõistmist ühes välisriigis.

Mis riigiga täpselt tegemist on, Zuroff ei paljasta, kuid tema sõnul on see riik, mis "on viimasel ajal võtnud täiesti uue suuna suhtumises õigusemõistmisse natslike sõjakurjategijate üle".

Samas lükkab Zuroff tagasi väite, et tema tegevus oleks suunatud Eesti riigi vastu või et ta toetaks oma tegevusega Venemaa huve.

"Meie haare on palju laiem ja uskuge või mitte, aga viimase 15 aasta jooksul ei ole natsijaht, isegi mitte natsijaht Balti maades, olnud meie jaoks ainuke ega peamine tegevus. /-/ Kui Venemaa on mures kommunismi ja natsismi võrdsustamispüüdluste pärast, oleme me selles konkreetses küsimuses nende poolt. See ei tähenda, et me toetame Gruusia ründamist /-/."

Mõtet sellest, et natsism ja kommunism on Euroopa jaoks võrdsed olnud, nimetab Zuroff "täielikuks jampsiks":

"Mind võeti 1985. aastal KGB poolt kinni ja kuulati üle ning ajaloolasena tean väga hästi, kuidas juudid kommunismi ajal kannatasid. Me juudid oleme viimased, kes tahaksid kommunistlikud kuriteod maha vaikida. Samas leian ma endiselt, et neid kahte erinevat nähtust ei tohi segamini ajada."

"Kui holokaust kaotab oma unikaalse positsiooni inimkonna ajaloos, on tegemist tragöödiaga," lisab Zuroff.

Millega aga Wiesenthali keskus kavatseb tegeleda siis, kui viimased natsidest sõjakurjategijad juba surnud on, seda vaata juba videost.

!

Kui kaugel teineteisest on siiski poliitikute “tõde” ja lihtinimeste tõde. Selles veenab amatöörfilm, mis sattus klubisse Impressum Kaukaasias 2008. aasta augustis toimunud sündmustele pühendatud diskussiooniõhtu toimumise eel. Teema aktuaalsust arvestades näitame seda filmi autori nõusolekul oma kodulehel.

Sellel filmil on huvitav saatus. Kõik sai alguse sellest, et Eesti kodanik, rahvuselt osseet Leena Kokojeva sõitis 2008. aasta augustis Lõuna-Osseetiasse külla oma sugulastele. Praku muutus tema puhkus tõeliseks košmaariks.

Temal ja tema lastel tuli üle elada Gruusia pommirünnakud, näha Thinvali tänavatel rohkesti laipu ja keerulisi teid pidi välja murda peaaegu maatasa tehtud linnast. Sellest kõigest ta jutustabki oma amatöörfilmis, mis mõistagi ei pretendeeri professionaalsele lavastusele ja montaažile, kuid on sellepoolest väärtulik, et sisaldab pealtnägijate kibedat tõde viiepäevase Kaukaasia sõja sündmustest ning seda, mida pole vastu panna ühelgi kutselistl analüütikul – delikaatset mõtisklust Kaukaasia tragöödia põhjuste ja tagajärgede üle.

Pakume teile võimalust seda ausat filmi vaadata. Hoiatame, et lastel ja nõrga närvikavaga inimestel pole mõnda kaadrit nende julmuse pärast soovitatav vaadata. Film on vene keeles.

!

!

!